Oli tavaline neljapäeva hommik, kui helises mu telefon ja teiselpool toru oli mu sõbranna San Franciscost, kes teatas, et bookis mulle lennupiletid reede õhtuks Pariisi. Küsis, et kas mul vaba ja ehk Janno saab Rumiga ühe öö hakkama. Mida ta aga ei teadnud, oli see, et Rumi on ikka veel täielik rinnabeebi. Vähemalt öösiti. Veelgi enam, Rumi reaalselt ei oma õrna aimu, kuidas ilma tissita jääda öösel magama. Vastasin, et aitäh, aga see tundub täiesti võimatu plaan ja ma pean Janno ja Rumiga sellest pikalt rääkima.
No ega ma isegi ei ole neist eemal olnud ja ideena tundub, et aeg on tõepoolest sealmaal, aga reaalsuses oli meil mõlemal Jannoga kabuhirm. Sellele vaatamata helistasin tagasi ja ütlesin, et mis seal ikka, kohtume Pariisis. Polnud ma ju oma parimat sõbrannat juba peaaegu aasta näinud ja nii palju on jutte mis vajavad näost näkku rääkimist. Janno valetas osavalt, et ära muretse, küll me saame hakkama, ja sättisin ennast lennujaama.
Ka minu eelmine Pariisis käik oli väga meeldejääv ja kestis vaevalt 5h. Nimelt kaks talve tagasi, kui otsustasime koos vanaema ja onupojaga minna jõule Iirimaale onu juurde veetma, siis suutsime jõululaupäeval jääda Riias lennukist maha. Nutumaik suus otsisime uusi lende ja ainukese, mis me leidsime oli järgmisel päeval 5h ümberistumise ajaga läbi Pariisi. Et olukorrast võitjana väljuda, siis otsustasime selle 5h jooksul näidata vanaemale Eiffeli torni ja peaaegu uuesti lennukist maha jääda. Õnneks seda ei juhtunud ja juba 2 päeva plaanitust hiljem sai vanaema Iirimaal kõigile rääkida, kuidas ta Eiffeli torni juures käis. Julge hundi rind, nagu öeldakse. Seekord oli mul aega lausa 24h, aga Eiffeli tornini ei jõudnudki.
Sellel tegelikult ei olnudki tähtsust, kuna põhiline oli sõbrannade vaheline kvaliteetaeg ja seda me saime täiega. Küll aga käisime me vaatamas Moulan Rouge showd, kuhu juurde kuulus ka lisaks umbes 50 täpselt identsete nibudega tantsijate ka pudel šampust, mida ma viimati jõin ühe pokaali päev enne, kui mind sünnituse esilekutsumisega haiglasse kirjutati, sest isegi see pokaal ei suutnud Rumi 41 rasedusnädalal välja meelitada. Peale šõud, mis hakkas kell 11 õhtul, olid enamus restorane juba suletud ja lahti veel vaid baarid, aga kuna me tahtsime hommikul veel Eiffeli torni ka näha, enne kui ma kell 12 pidin tagasi lennujaama minema, siis läksime nagu tublid emmed muiste, magama.
Kogu selle aja jooksul Janno mulle erilist infot Rumi kohta ei suvatsenud anda ja ma igaksjuhuks ei küsinud ka, kuna takso sõit Pariisist Valenciasse võtaks vist suts rohkem aega kui ma järgmisel päeval lennukiga jõuaksin. Millega ma aga üldse ei osanud arvestada, oli see, et ega mu tissid ei tea, et Rumi täna öösel piima ei saa, ja nemad otsustasid kogu raha eest selle piima sinna tissidesse toota. Ja mina, kes ma mõtlesin, et jehuu, esimene öö peale 1,5 aastat, kui ma saan kogu öö magada, pidin pettuma ja ärkama juba paari tunni pärast üles tundega, et mu tissid plahvatavad kohe. Ignoreerides seda tunnet proovisin uuesti magama jääda ja kuidagi siia sinna väherledes, kuna ma peagi enam ei saanud külili olla, sest tissid jäid ette, läksin siiski umbes kell 7 hommikul vannituppa arusaamata, kas mul on kohutav pohmell või palavik sellest, et mu tissid olid omandanud umbes sarnase välimuse nagu paar päeva peale sünnitust – R korvi.
Tegin endale sooja dušši ja hakkasin siis aga tasakesi seda piima sealt väljapoole suunama. Mul ei ole kunagi varem see pumpamine välja tulnud, aga nüüd tuli piima tõepoolest nagu duššist. Vabandan selle kujutluspildi pärast, aga no see on päris elu, kui sa impulsiivselt otsustad imetava emana Pariisi sõita. Ostsime endale baretid ja sõime hommikuks Creme Brüleed. Eiffeli torni me ei jõudnudki, kuna üksteisega vestlemine tundus mõnusam kui transpordi otsimine. Pealegi pidin ma jätkuvalt käima pidevalt tualetis oma tisse tühjendamas. Tühjendasin neid veel viimast korda lennuki WC-s ja peagi jõudsin koju tagasi, kus Rumi mind rõõmuga mu vaevast päästis ja alles järgmiseks hommikuks olid mu rinnad omandanud tagasi oma tavapärase pehmuse. Tuli välja, et samal ajal Valencias oli Janno lihtsalt terve öö Rumiga kõhukotis ringi jalutanud, kuna voodis ja veel ilma piimata Rumi magama ei nõustunud. Ilmselgelt. Aga vaatamata sellele olen ma supper tänulik ja õnnelik, et me sellise laheda õhtu veetsime. Lõpp hea, kõik hea ja Pariis oli täiega seda väärt.
Comments