13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma 10 kuud rase olin

Kuidas ma 10 kuud rase olin

Nagu emmede seas ikka popp, siis mõtlesin ka mina, et peaks hakkama kirjutama oma seiklusi üles. Tegelikult olen ma seda ju ennegi teinud siin ja seal, aga praegu on nagu mingi uus etapp elus taas algamas ja tahaks oma mõtteid jagada ning samas tahaks ka kuhugi jäädvustada igasugused reisimise, jooga ning arvatavasti peagi ka beebinduse fotod. Tobe koguda neid enda telefoni ja siis arvutisse ja siis uude arvutisse, nii et vana arvuti on alles justkui lihtsalt pildi hoidlana. Ehk siis arvatavasti hakkan ma siin ja seal avaldama ka vanade postituste kokkuvõtteid erinevatest blogidest, mida olen elu jooksul pidanud. Pluss ma ei ole seda keele asja veel ka ära otsustanud, seega võimalik, et vahele tuleb ka võõrkeelseid postitusi ja eks siis kuidagi kujuneb, ma loodan. 

P.S. Kuna meil oli Helenega (uustuus.ee) uuel aastal esimene rase photoshoot ja ilusaid pilte tuli nii palju, et kõiki ka oma instagrami üles ei ole paslik laduda, siis laon nad julgelt siia üles.

Aga nüüd kõige tähtsama juurde. Kuidas ma 10 kuud rase olin. Täpsemalt siis 41+5 nädalat. Ja see oli päris korralik karussell. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis seda, et võiks beebi saada, olen ma tundnud üsna täisealiseks saamisest peale. Ju siis ei olnud õigeid hetki või isa kandidaate. Ja ilmselgelt oli liiga palju vaja veel pidutseda ja reisida ja möllata (mida ma küll ei saa väita, et ma nüüd vähem hakkan tegema, aga mõneks ajaks kindlasti). Igatahes kohtusin ma Jannoga ja põhimõtteliselt meie teisel kohtingul, kui ta küsis mu käest, et mis mina elust tahan, siis ma vastasin talle, et tegelikult tahaks nüüd saada beebi ja maja ja koera. Mõtlesin, et ei viitsi üldse hakatagi edasi jändama, kui kahe aasta pärast seisame vestluse ees, et tead, tegelikult mina ei tahagi lapsi saada.

Imetlusväärselt, ma ei tea siis kas samuti suurele soovile beebi saada või meeldis talle pigem see beebide tegemise protsess, ära ta ei jooksnud ja kohtusime edasi.

Aasta ja 41 nädalat hiljem vaatasin kuidas Janno mu kõhuga pikki vestlusi maha peab teemadel, kuidas on aeg tulla emme kõhust välja, sest onnid vajavad ehitamist, India avastamist ning Photoshop õppimist. Sellised plaanid olid raseduse ajal Jannol. Mul olid veidi argisemad mured, teemadel vaktsineerimine, turvatoolid, emakatoonused ja beebi kaka seos minu toitumisega. Vana hea. Ja kõige suurem plaan - sünnitada loomulikult, pehmelt ja võimalikult vähese sekkumisega. Samuti vist vana hea.

41 nädala täitumisega sain paraku siiski selle kaua kardetud saatekirja esilekutsumisele. Proovisin seda veel venitada kolm päeva, et anda beebile võimalus ise kohvrid pakkida ja tulema hakata. Olin kuulnud ka seda, kuidas saatekiri pidi beebidele mõjuma nõnda, et nad kindlasti ise hakkavad välja kippuma. (ju neile ka see esilekutsumise asi eriti ei meeldi) Paraku ei olnud beebi siiski veel valmis ja saabus esilekutsumise aeg. Ja mu masterplan oli, et ma ikka kenasti räägin arstiga, et kui ikkagi ei mina ega beebi otseselt ohus ei ole, siis anname talle veel võimaluse ise tulla. No ma ei tea, kas asi oli selles, et oli pikk nädalavahetus (28.04-01.05) ja hea mõnus reedel ikka sisse kirjutada haiglasse kõik (järjekord oli meeletu), oli beebi ohus või ongi asi nii nagu mind hoiatati, et kui sa juba üle ukse astud, siis nad sind enam välja ei lase, aga välja mind enam ei lastud. Jope ja saapad võeti kohe peale arsti kabinetist väljumist ära, et ma ei saaks õue jalutama minna. Minu lohutuseks hakkas nädalavahetusel lund sadama ja ei olnud ka eriti tuju minna tuisu kätte. Mul oli natukene selline tunne nagu ma oleksin filmis “Lendas üle käopesa”, kus rõõmsasti tuled haiglasse ja siis ükshetk avastad ennast auk kuklas. No nii hull see asi muidugi ei olnud ja ma saan aru küll, et arstid tahavad head ja teevad oma tööd südamega, aga ma lihtsalt ei olnud too hetk üldse kindel, kas mina peaksin seal olema. Öeldi, et beebil ei ole enam nii hea vereringe ajus kui peaks, et kui veel oodata, siis võib juhtuda, et tal ei ole jaksu sündimiseks. Kui keegi kasutab sõnu beebi, aju ja veri ühes lauses, siis ilmselgelt sa paned allkirja kuhu iganes vaja. Aga seal ma siis olin, kanüül käes, mille kohta ma ka küsisin, et miks see vajalik on, et ma tunnen ennast ju hästi ja kahtlen sügavalt, et hakkan ära minestama või midagi muud tuleks supperkiiresti minusse süstida. Tuli välja, et see on juhuks kui titale või mulle ei sobi see rohi, mida ma esilekutsumiseks jõin, ja meid on tänu sellele vaja operatsioonile viia. No vot, nüüd ma sattusin segadusse, kumb see suurem tõenäosus on, kas tita oli enne ohus või on ta nüüd ohus.. Hilisemal uurimisel selgus, et see rohi oli põhimõtteliselt selleks, et emakakaela pehmendada. Seda, kas see ka toimis, teab vaid beebi ja selleks hetkeks, kui ta rääkida oskab, ta vaevalt seda enam mäletab. Õnneks olid sünnituseelses osakonnas nii lustakad ja rõõmsameelsed arstipreilid, et paari päevaga mu tusatuju lahtus ja peaaegu suutsin leppida, et päris loomulikku sünnitust ma enam ei saa. Käisin aga paar korda päevas arstipreilidega medikamente shotimas ja ootasin emakakaela pehmenemist ja paljulubatud kõhuvalu.

Ilmselgelt oli mul kohutavalt raske lasta lahti oma ideest sünnitada loomulikult ja vette. (sest hiljem selgus, et kui juba esilekutsutud, siis vanni kindlasti mind ei lubata) Rasedus kulges mul nö raamatu järgi. Esimesed 4 kuud iiveldas, tuju oli halb, toit ei maitsenud ja oma mees ajas nii närvi, et pidi teises toas magama. Hingas liiga kõvasti. Teine trimester oli nagu lust ja lillepidu. Tuju hea, tahaks koguaeg kogu maailmale kuulutada, et ma saan beebi. Päevad mööduvad kõhtu paitades ja beebiga suheldes. Kolmas trimester oli veidi raskem, aga mitte märgatavalt. Vererõhk koguaeg normis. Rauda rohkem kui enamus lihasööjatel ja kõik muud näidud ka tip-top. Tegin ämmaemandale koguaeg nalja, et vabandust, et ma nii igav olen. (oi, kuidas ma neid sõnu hiljem sõin) Juurde võtsin küll lausa 18kg (juttude järgi umbes 12 oleks normaalne), aga tundub, et see oli ka okei, arvestades, et see tuli sujuvalt kogu raseduse vältel. 9 kuud tegin regulaarselt joogat ka ja kõndisin jala ülikooli ja tagasi, seega kõik pidi ju olema supper.

Aga noh, õnneks läks siis raseduse lõpp põnevaks ja saingi oma ämmaemandale öeldud sõnu süüa. Kui ma too aprilli viimane teisipäev tavapärasele arsti visiidile läksin oma tavapärases heas tujus ja teadmisega, et noh, ma olen ju nii igav, siis tulin sealt välja nuttes ja maru põneva saatekirjaga. Diagnoos, et rasedus on ülekantud ja puudub põhjus beebi enda valitud kuupäeva ootamiseks. Beebil on ajus vereringe muutused, liigutab vähem ja KTG on kahtlane. Tegelikult taheti kohe haiglasse sisse kirjutada. Kohe? Nagu kohe, et enam ei tohi uuesti uksest välja astuda? Sellepeale arst lubas mul õnneks siiski elukaaslasega nõu pidada. Igatahes helistasin Jannole ja sünnitoetajale ja rahunesin piisavalt maha, et minna tagasi kabinetti ja öelda, et ma heameelega annaksin siiski beebile veel ühe võimaluse ise sündida. Mille peale arst surus mulle saatekirja reedese kuupäevaga pihku ja ütles, et üle reede ta mul oodata ei luba.

Võtsin selle peale ette pika jalutuskäigu, sain sünnitoetajalt ka homöopaatilised terad ja sõbrannalt veel nuusutamiseks õlisid. Jõin šampust, jalutasin veel, käisin kinos, jõin vaarikalehe teed, nõmmliiva teed, jalutasin veel, tantsisin kõhutantsu, lasin endale jalamassaaži teha, suudlesin, käisin saunas (seksi osa pidin vahele jätma, kuna kaitsev kork on juba emaka eest ära tulnud) Mediteerisin, kuulasin hüpnoosi, kõndisin treppidest üles-alla ja käisin vannis. Igatahes tundus, et beebil on oma plaan, millal ta tulla tahab ja midagi mis ma teen ei aita. Nüüd oli siis arstide kord. Sõin põnevaid medikamente, lasin oma käsivart ja tussut surkida, lamasin päevas paar korda külili ühes asendis, juhtmed küljes ja siis kolmandal päeval, kui öösel esimest korda tundsin midagigi oma kehas toimuvat (läksin selle peale küll magama, kuna kes see terve mõistusega inimene ikka viitsib ärkvel olla, kui kõht valutab), tutvusin pika heegelnõelaga, millega pühapäeval kell 15.00 tõmmati lootekott katki. Veed olevat olnud läbipaistvad, mis on kõik ju suppertore. Küsisin lootusrikkalt arstilt, et kas ma nüüd edasi saan oma loomuliku sünnituse plaaniga jätkata. Sain loa. (va. siis see vanni minek). Ja ega tegelikult muidugi ei ole võimalik teada saada, kas ilma esilekutsumiseta oleks beebi samuti just siis hakanud tulema või mitte. Öeldakse ju, et tee mis sa teed, beebi tuleb siis kui ta on valmis. Ja no ega mina ka ei tea ju täpselt, millal mul need viimased päevad olid.. Võib-olla ma olen algusest peale nende kuupäevadega pannud mööda ja beebi lihtsalt ei olnudki veel valmis sündimiseks. Sõnn ka ju. Neil pidavat oma tempo olema.

Igatahes, oli mis oli, 5h hiljem, oli väike Rumi mu rinnal. 

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin