13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas me ei käinud Soomes

Kuidas me ei käinud Soomes

Otsustasime siis ükspäev, et sõidame Soome Rumi vanaemale ehk minu emale külla. Mis aga juhtus, oli see, et sinna külla me ei jõudnud. Aga plaanid olid suured. Me hakkasime planeerima juba mitu kuud ette.

Kõigepealt sai vanaema (see tähendab siis minu vanaema ehk Rumi vanavanaema) oma õe käest mingid sooduskupongid, millega pidime saama eriti odavalt Soome. Tegelikkuses ma ei tea, kas see on odav, aga 18 eurot oli pilet ühele inimesele. Kogusime perekonna kokku ja otsustasime minna kõik koos – mina, Janno, vanaema, minu õde (mitte vanaema õde, kelle käest me kupongid saime) ja loomulikult Rumi. Kui nüüd tuli palju vanaemasid ja õdesid kokku, siis täpselt nii segane see meie suguvõsa värk ongi.

Kuna minu vanaema ei olnud ka oma eks-miniat, ehk minu ema ja Rumi vanaema juba sada aastat näinud, siis ostis ta külakostiks, nagu ikka tehakse, mitu karpi kilusid, musta leiba, Kalevi komme ja muud head, mida ikka tavaliselt Eestist kaasa viiakse. Leppisime emaga siis kokku sadamas kohtuda ja koos minna kuskile kohvikusse või parki. 

Saabus väljasõidu päev ja häbiväärselt varajane äratus ülejäänud perele peale meie kolmiku, kes niikuinii kogu aeg lapsega kell 6-7 ärkavad. Terve öö oli sadanud paduvihma ja ikka veel lahistas mühinal. Matsime pargi mõtte maha ja lootsime, et ehk Helsingis on parem ilm. Ilmateade seda rõõmu meile loomulikult ei pakkunud.

Kuna olin Rumiga vaid kauneid suvepäevi kogenud, siis ega ei teadnudki, kuidas teda riietada. Läksime Jannoga peaaegu riietuse pärast tülli ja küsisin, et mis siis teha, kas jätame minemata? Tegime Rumist ühe korraliku kubujussi ja pistsime ta vankrisse. Vankrile ka vihmakate ümber pluss siis vihmavarjud, joped, saapad ja jooksime bussi peale.

Ega meie kodust ei saa ka eriti ruttu sadamasse. Peab kasutama mitut transporti pluss siis veel ka veidi jalutama. Õnneks olin check-in'id enne internetis ära teinud ja väga ei pabistanud. Jõudsime kenasti, aega veel oli ja Tallinnas oli päikegi välja tulnud. Kõik tundus sujuvat ja jäi vaid loota, et Helsingis tuleks ka päike välja.

Nii kui ma sadamahoonesse sisse astusin, süttis mu pea kohal järsku mõtteline tuluke – Soome on ju teine riik – teise riiki minnes on inimesel vaja passi või ID- kaarti – ja Rumi on ka inimene. Jah, piletid olid meil olemas, lausa välja trükitud. Ja samuti olid kõigil kaasas ID-kaardid, aga millegipärast ma kuidagi olin eeldanud, et kui Rumi pileti eest maksma ei pidanud, siis ei ole tal vaja ka passi.

Ütlesin Jannole, et kuule, äkki Rumil on ka passi vaja. Kõik rahustasid mind, et ei ole, ta nimi on ju sinu pileti peal kirjas. Mõtlesin, et nimi küll, aga pilti ju ei ole. See võib olla ükskõik kelle laps. Saime pileti väravast kenasti läbi ja keegi midagi ei küsinud. Ega tegelikult ma ei mäleta küll, et mult oleks kunagi dokumenti küsitud, kui ma Soomes või Rootsis käinud olen. Hingasin kergendatult ja läksime edasi. Aga siis oli laeva väravate juures maru pikk järjekord ja kahtluseuss puges jälle mu hinge, et ju nad siis kontrollivad uksel. Janno läks aga enesekindlalt kõige ees Rumi vankrit lükates ja nagu ma kartnud olingi, küsiti Rumi dokumenti. Janno ütles, et meil on pilet. Nõuti dokumenti – loomulikult. Seda meil aga paraku ei olnud.

Nagu korralikele eestlastele kohane, proovisime ennast ikkagi kuidagi laeva sisse rääkida, mida meile muidugi ka lubati, kui laps jääb mandrile. No ma siis seletasin, et me last just lähemegi vanaemale näitama. Lõpuks siis ütlesin, et olgu, Janno, mine lapsega siis koju ja ma vähemalt lähen käin ise emal külas. Hakkasin juba laeva astuma, kui Janno mu piimaajule hõikas, et kes siis last toidab ja vanaema lisas, et jäta tissid siis meile. Ah jaa, tissid said taas määravaks.

Astusime mornilt sadamast välja. Helistasin veel emale, et kuule, nüüd juhtus nii, et ma unustasin ära, et Soome on ka välismaa ja sinna tulemiseks on lapsel vaja veidi kangemat dokumenti, kui sünnitunnistus.

Ema teatas, et Soomes hakkas just paduvihma kallama. Vaatasin taevasse, kus sillerdas päike ja ütlesin, et mis seal siis ikka, lähme Telliskivisse hommikust sööma ja korraga hakkas väga kerge ja tänulik olla, et meid laevale ei lastud – jumal tänatud, et meist kogemata lapsesmugeldajaid ei saanud. Oleks Soomes veel vanglas lõpetanud oma beebi salaja üle piiri toomise eest.

Pilt pettunud Rumist, mis me emale saatsime peale laevast maha jäämist.

Pilt pettunud Rumist, mis me emale saatsime peale laevast maha jäämist.

Kuidas ma last kannan

Kuidas ma last kannan

Kuidas ma arvasin, et lutt on minu otsus

Kuidas ma arvasin, et lutt on minu otsus