13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma olin armunud sotsiopaati

Kuidas ma olin armunud sotsiopaati

Ei ole ilus inimestele panna diagnoose. Nagu ma nüüd olen ülikoolis õppides mõistma hakanud, siis nii nagu see, et mulle meeldib enda linu voltida ei ole võrdväärne sellega, et mõni inimene küürib oma küüned verele, ei ole ka iga minuga halvasti käituv mees lapsepõlves konni surnuks puhunud. Millest ma õieti räägin?

Viimaste nädalate sündmused ahistajaministritest, kupeldajamissidest, haigete mahalaskmisest ning politseinike lahendustest on pannud mind mõtlema üle- ja aladiagnoosimisest, üle- ja alasüüdistamisest ning valetamisest ja õigustamisest. Ja kuidas see kõik jõuab kuidagi sinnani, et kui keegi ei ole ju tegelikult südames halb, siis kuhu on kadunud empaatia?

Väljaarvatud sotsiopaadid või siis kooliõpiku järgi düssotsiaalse isiksusehäirega inimesed. Ja isegi nende puhul, kas nad on just südames halvad. Pigem siis ajus. Ajus on midagi neil küll väga halvasti.

Alustades ahistamistest, siis küsimused, mis minul tekivad on järgmised. Kas tõepoolest keegi hakkaks valetama, et teda on ahistatud? Jah, sotsiopaat hakkaks, keegi, kes tahabki meelega enda nii-öelda ahistaja elu ära rikkuda. Aga teised? Ma kahtlustan, et inimesed siinkohal pigem alasüüdistavad kui ülesüüdistavad. Kuidagi võigas on kuulata, kui keegi kuskil taas kommenteerib, et no miks ta siis teda eemale ei lükanud. Vanasti me panime ahistajale kõrvakiilu.. Tõesti? Sinu ja minu õnn, et meid ei ole kunagi vägistatud (jah, ütlen sellegi sõna kõva häälega välja), aga ma kahtlustan, et see eemale lükkamine ei ole nii lihtne, kui seda siin näida püütakse.

Järgmisena tekib mul küsimus, kes on need inimesed, kes sõimavad noori tüdrukuid, kes kogemata, jah, tõepoolest, kogemata, on sattunud olukorda, kus neil on tunne, et nad on kellelegi seksi võlgu. Ilmselgelt on need inimesed, kes ei ole kunagi sotsiopaatide võrku langenud, sest see ei olegi nii keeruline. Mina olen, ma tean väga hästi, mis tunne on, kui sa järsku avastad ennast tegemast midagi, mida sa ei taha, sest sul on tunne, et sa justkui oleksid midagi võlgu. Oi, see nõuab iseloomu, et sellisest puntrast pea püsti välja astuda.

Ja lõpuks on sotsiopaat ju ka lihtsalt haige inimene. Mingil veidral moel tekib tunne, nagu ma peaksin talle kaasa tundma. Ja lõpuks, kui ma saan aru, et targem oleks kiiremas korras jalga lasta,  siis on teiste ees nii piinlik ja ei olegi kellelegi kurta, kuna tundub, et kõik vastaksid lihtsalt, et omal ajal me andsime küll lihtsalt kõrvakiilu. Hea lahendus. Sotsiopaadile kõrvakiil ja haige inimese laseme lihtsalt maha. Ma küsiksin veelkord, kus on empaatia?

Ja mis kanal see selline on, mis palub oma uudistesaates – vastake „ei“ või „jah“, kas see inimene tegi õigesti, et ta selle inimese maha lasi. Vastajate vahel loosime välja 100 eurot. Nalja teete või? Isegi minu väike õde küsis, et nalja teete või? Ma ei vaadanud väiksena uudiseid, kuna need olid mu jaoks igavad. See tähendab, et tegemist ei olnud lastele mõeldud meelelahutussaatega. Mis ajast on uudistest saanud meelelahutus? Kellegi suremisest on saanud meelelahutus?

Raske on enam imestada, et me kasvatame ise pidevalt uusi sotsiopaate. Noored ei vaata enam ammu teineteisele silmagi, vaid vahivad telefoniekraani ning pilluvad erinevaid naerumärke, endal näos peegeldumas tuimus teadmisest, et niikuinii ei jõua midagi homseks õppida, kuna seda, kuidas üldse õppida, ei ole keegi algusest peale seletanud. Seda, kuidas hakkama saada, ei ole algusest peale keegi seletanud. Ja nüüd saa hakkama.

Aga kui ei saa? Paremal juhul hakkan 30aastaselt joogaga tegelema, aga halvemal juhul kui ma ennast just ise maha ei lase, teeb seda minu eest mõni riigitöötaja, kellele kahjuks ei olegi teisi lahendusi õpetatud.

Veidi rohkem empaatiat kuluks tõesti praegu ära.

Kuidas Rumi 6 kuuga suureks sai

Kuidas Rumi 6 kuuga suureks sai

Kuidas ma nädal aega üksikema mängisin

Kuidas ma nädal aega üksikema mängisin