13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Head vana aasta lõppu!

Head vana aasta lõppu!

Uskumatu, aga ongi aastalõpp ja möödas on Rumi esimesed jõulud ning kaheksanda kuu sünnipäev, mida ma olen alati pidanud juba päris suurte beebide vanuseks. Mulle tundub Rumi ikka veel pisikene beebi, aga tegelikult on ta juba väike inimene, kellel on tujud ja iseloom ja eelistused ja soovid.

Üldiselt olid jõulud nii nagu igal aastal, erinevad vanaemad paiknevad erinevais Eestimaa linnades ja meie siis muudkui kimasime autoga mööda Eestit ringi. Aga tunne ei olnud selline nagu alati. Tunne oli eriline. Tunne oli tänulik.

Ma olen nii tohutult tänulik, et meil on Jannoga võimalus olla selle imelise inimese vanemateks. Ja ega ma ei saanudki varem sellest õnnest aru, mis tähendab olla kellegi ema. Ma ei ole kindel selles väljendis, et lapsed ise valivad enda vanemad. See tähendab, et võibolla tõesti valivad, aga see, et Rumi on siin maailmas, oli meie otsus. Seega on see meie vastutada, et ta oleks õnnelik ja elus ja terve.

Ja ühel päeval me laseme ta vabaks, ka sellest ma saan aru. Et tema õnne jaoks on vajalik see, et ta saab olla tema. Just see tema, kes ta on. Ja ka sellele olen ma viimasel ajal palju mõelnud. Sellele siirale ja täiesti uuele tundele, kus ma tõepoolest ei oota temast mitte midagi. Kõik, mis ta teeb, on täiuslik. Tema ei ole mitte kunagi minu ees midagi võlgu ja ei pea midagi nii-öelda välja teenima. Ma lihtsalt hoian talle kohta. Alati.

Ja ma olen nii tänulik, et mu kõrval on mees, kes tunneb samamoodi. Jagada teineteisega armastust selle võrratu preili vastu on meid lähendanud rohkem, kui ma seda oleksin osanud iial oodata. Ma ütlen kogu aeg Jannole, et küll meie aeg ka tuleb tagasi. See meie kahe aeg. See on seal nurga taga ootamas, aga hetkel on see meie kolme aeg midagi nii uut ja rahuldust pakkuvat, et vahel jah, ma tõesti unustan ära, et kunagi oli üldse mingi teine maailm, kus Rumi ei olnud.

Nii et kas jõuluvana käis? Ei. Kas päkapikud käisid? Ei käinud. Kas piparkooke tegime? Tegime! Kas kuuse tõime tuppa? No oksa tõime... Aga kuuse juures pilti? Tegime.

Kuid see kõik ei omagi tähtsust. Ikkagi olid kõige erilisemad jõulud mu elus.

Seda on nii huvitav mõelda, et siiani olin ma kogenud vaid ise kellegi lapseks olemist. Ja ma tean enda pealt öelda, et lapse elu on midagi muud kui ema elu. Laps lihtsalt elab oma elu. Ta on siia maailma sündinud ja ta tahab olla õnnelik. Minagi sündisin ja lihtsalt olen alati tahtnud olla õnnelik – see oli see soov, mida ma alati soovisin, kui tunnelis rongi alt läbi sõitsin, korstnapühkijat nägin või kellegagi samal ajal sama sõna ütlesin. Aga enam mitte.

Ja seda tahan ma emana meeles pidada! Laps on lihtsalt siia maailma sündinud ja tahab olla õnnelik, tema ülesanne ei ole vastutada, et mina oleksin õnnelik, et mina ellu jääksin, et mina oma eluga hakkama saaksin. Ei, tema on lihtsalt siia maailma sündinud ja tahab olla õnnelik.

Emadega on teine lugu. Emad on siia maailma sünnitanud. Laps ei peagi seda mõistma, vähemalt mitte enne, kui nad ise emaks saavad. Mina tahan lihtsalt, et Rumi oleks õnnelik. Ja see ongi kõik.

Head vana aasta lõppu!

Fotode autor Janne Jüsma (janne.ee)

Artikkel ilmus Õhtulehes 24.12.2017 (Väikeste kohandustega)

Kuidas Rumi kassi kiusab

Kuidas Rumi kassi kiusab

Mida reisile kaasa võtta?

Mida reisile kaasa võtta?