13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma maratoni jooksin

Kuidas ma maratoni jooksin

September 2014. Päike hakkab tõusma. Komberdan peolt kodu poole. Tänavad on suletud ja valjuhäälditest tuleb mingit muusikat. Inimesed sagivad ringi. Mis toimub? Mis kell on? Varsti meenub, et muidugi, septembris toimub ju see SEB maraton. Imelik kadedus käib hingest läbi. Tahaks ka. See on mul veel tegemata. Kas ma suudaksin? No inimesed sünnitavad ju. Muidugi suudaksin ma maratoni ka läbi joosta.

"Mehed Vormi" Cooperi test

"Mehed Vormi" Cooperi test

Jaanuar 2015. Soetan endale SEB maratoni pileti, et siis ei oleks enam tagasiastumist. Pilet on piisavalt kallis, et motiveerib mind natukene pingutama ka. Alustan MyFitnessis treenimist. Käin 3-5 korda nädalas lindil jooksmas, teen joogat ja bodypumpi (väga hullu tümmi saatel kangi tõstmine). Põhimõtteliselt on lootust sügiseks näha oma 160 cm pikkuse juures välja nagu väike blond itaalia musklimees. Et ennast veel rohkem motiveerida, hakkan ostma pileteid kõikidele erinevatele jooksudele, mis mulle kuni septembrini teepeale ette jäävad. Esimene neist toimub San Franciscos, kuhu ma juba aprillis lendan. See on kostümeeritud jooks, kus saab 12 kilomeetrit nautida alasti 70ndatest pärit nudiste ja erinevaid multikategelasi. Ise jooksen Sailor Moonina.

"Bay To Breakers" 12km San Franciscos

"Bay To Breakers" 12km San Franciscos

Aprill 2015. Lisaks "Bay To Breakers" jooksule, kuidas ma veel valmistun maratoniks? Lükkan igapäev San Francisco künklikel tänavatel sõbranna lapsevankrit üles ja alla ning beebi lõunauinaku ajal õpin peapeal seisu ning joogatan. Kuna lapsehoidmine osutub palju keerulisemaks ja väsitavamaks, kui ma eeldasin, siis õhtused sörkimised asenduvad peagi veinipokaali kõrval NBA Play-offide vaatamisega. Enne tagasilendu on plaanis veel üks 10 kilomeetrine jooks New Yorgis. Kuna ma ei ole vahepeal üldse valmistunud ja ilm on väga palav, siis ka see osutub palju keerulisemaks, kui ma eeldasin.

NYC Runs 10km New York

NYC Runs 10km New York

Juuli 2015. Jooksmine on jäänud tahaplaanile, kuid olen ennast registreerinud joogalaagrisse, kus teen kaks korda päevas joogat ja sõidan rattaga kilomeetreid maha. Tuju on nii zen, et hakkan ise ka uskuma oma võimesse maraton vaid joogaga tegeledes läbida. Vahepeal kohtusin Jannoga, kes mind meie kolmandal kohtingul kutsub "Burning Man" festivalile Californiasse. Mõistan, et ega siin sellest maratoni treenimisest vist enam miskit välja ei tule ja loodan, et mind päästab veel üks 10 kilomeetrine jooks, mis jääb vahepeale - Rakvere Ööjooks.

Eesti Ööjooks 10km Rakvere

Eesti Ööjooks 10km Rakvere

August 2015. Joogapaberid käes, täiskuu ja elu muudab suunda. Sõidan Jannoga kaheks nädalaks Californiasse. Jooksma ei jõua. Tagasi olen päev enne maratoni. Kuna Ajakirjaga Sport on juba tehtud ka artikkel sellest, et lähen esimest korda elus maratoni jooksma, siis eriti tagasiastumise ruumi ei ole. On nagu on. Lähen vooluga kaasa. Vean ennast väikese jetlagiga maratonile. Kõik toimub nagu unenäos.

September 2015. Maraton. 9 tunnine ajavahe. Pean leidma õhupalli, kus peal 5:00 kirjas. See tähendab, et otsustasin maratoni läbida 5 tunniga (Ehk siis sama kiiresti, kui toimus mu sünnitus - seda ma sellel hetkel muidugi veel ei teadnud). Saabub õhupalliga Valdo Jahilo. Kleepun talle külje alla. Märkan eemal varavalges peolt koju minevaid inimesi. Keegi ei tea, miks ma pidevalt selliste asjadega tegelen.
Närv tuleb sisse. Miks? Ma ei lähe lavale, ma ei pea esinema, aga tunne on nagu ülikoolis enne filosoofia eksamit.

Stardipauk. Hoian end tagasi, et mitte Valdol rahustuseks käest kinni võtta. Tempo on palju aeglasem, kui ma olen harjunud. Panen kõrvaklappidesse veidi naiste räppi ja hakkan otsast minema.
5 km. Võtan kohe abiks jooga. Hingan rahulikult läbi nina hoidudes hingeldamisest.
12 km. Enda rekord on ületatud ja siit edasi on vaid boonus.
21 km. Pool maad joostud. Miks ma ei valinud poolmaratoni? Oi kuidas tahaks seisma jääda. Söön usinasti spordigeele ja täitsa sportlase tunne tekib.

21km

21km

30 km. Kas see on üldse võimalik? Märkan wc-d, pissi häda, aga ma ei taha Valdost maha jääda. Otsustan ette sprintida. Wc-st väljudes avastan, et mu armas õhupall on juba kaugemal ees ja pean kiirendama, aga põlved löövad nii tulist valu, et üldse ei taha. Võtan viimase kokku ja kiirendan järgi.
35 km. MIKS MA SIIN OLEN? No täitsa lõpp. Valdo ütleb, et Russalkast edasi on kökimöki. Hakkan peas tegema päikesetervitust. Hingan sisse, ülesvaatav koer, hingan välja, allavaatav koer. Tundub, et toimib ja jätkan peas joogatamist järgmised 2 kilomeetrit. Mõtlen, et kuni kumbki jalg või käsi otsast ei ole kukkunud, jooksen edasi. Märkan külmageeliga poissi. Jooksen tema juurde ja lasen põlved täis pritsida, et veidigi tuumestada oma plahvatavaid põlvi.
37 km. Hakkan nutma. Miks? Ma ei tea. Arvaravasti, kuna saan aru, et ega ma enam ei katkesta ja samas üldse ei jaksa joosta. Vaatan ainiti kõrval sammuvaid Valdo tosse ja kordan peas - vasak, parem, vasak, parem.
Finish. Ma saan hakkama. Aeg on 4:43:59. Pisarad silmas. Läbi jooksin. Nagu paljud naised peale sünnitust, lausun need kaheldava väärtusega sõnad - Mitte kunagi enam!


Päev hiljem. Vaatan hüsteeriliselt naerdes youtubist maratoni järgseid videosid, kus inimesed püüavad kuidagi kõndida. Kõnnin ise tagurpidi trepist alla, kuna nii on veidi vähem valus kehas ja tänaval märkan heldimusega ka teisi lonkavaid inimesi. Kangelased. Ja arvatavasti ka peast segased.
Aasta hiljem. Uurin erinevates riikides toimuvaid maratone ja söön mõnuga oma sõnu - mitte kunagi enam. Millal jälle? Järgmine kord saab olema aasta hiljem 21 kilomeetrit Rakvere Ööjooksul. Rasedana.. Tubli Marilyn.

Eesti Ööjooks 21km Rakvere

Eesti Ööjooks 21km Rakvere

(Artikkel kohandatud Ajakirjast Sport)

Photos: Rasmus Jurkatam; Clothes: Monkey Sport (Ajakiri Sport 2015 september)

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin