13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma beebisid tegema hakkasin

Kuidas ma beebisid tegema hakkasin

Mu plaan igal nädalal kirjutada on luhta jooksmas, kuna oh üllatus-üllatus, beebi kõrvalt ei olegi nii lihtne maha istuda ja arvutisse sõnu trükkida. Hetkel istun kohvikus, jalg vankri rattal vankrit liigutamas, üks käsi vankris Rumile lutti, mida ta ei taha, suhu toppimas, teise käega trükin ja ühtlasi proovin ka süüa.

Alguses Rumi magas koguaeg, aga nüüd ta enam nii usin magaja ei ole. Kahe kuusena nõuab ta aina rohkem oma. Oma ema siis nimelt. Emme tissi, emme sülle, lihtsalt emmele silma vaadata. Mul on kohutavalt vedanud Rumi isaga. Jannoga. Vaatamata sellele, et ta käib tööl ja nagu ta ise armastab mulle meelde tuletada, et see on ka tema esimene laps, siis minu arust pühendub ja tegeleb ta Rumiga vähemalt sama palju kui mina. Ausõna, ma ei kujuta ette kuidas saavad hakkama üksikemad ja emad, kelle mehed on pm kogu-aeg tööl või lihtsalt lontrused, aga ma ei vaata ühtegi ema enam sama pilguga, mis enne. Kaasaarvatud enda oma. See ei ole lihtne. Või noh, tegelikult vist on lihtne, kui sa oledki ainult ema ja muud ei tee, kuid minu jaoks võibolla on kohati kõige keerulisem see, kuidas olla ainult ema. Kuidas lasta lahti sellest kripeldavast tundest, et ma peaksin ju ometigi midagi veel tegema. 

Kuna meil möödus Jannoga Jaanipäeval kaks aastat meie esimesest kohtumisest, siis pühendaks selle postituse talle. Aga, et ma saaksin rääkida kuidas Jannost sai minu tütre isa, selleks ma pean alustama veidi kaugemalt.

Umbes 4 aastat tagasi, kui lõppes mu järjekordne peaaegu kolme aasta pikkune suhe, sain ma vallaliseks. Mul nimelt oli selline tore komme olla alati suhtes nii umbes 2 aastat ja 9 kuud. Ja seda alates 15ndast eluaastast. Veider, kuidas me kordame elus pidevalt samu mustreid. Lisaks sellele, et kõik mu suhted lõppesid alati täpselt enne kui sain kolmanda aastapäeva puhul kimbu lilli või monoloogi teemal, et aastapäevad on ülehinnatud, kippusid mu noormeehed ka mu sõbrannadega nudismi harrastama. Samal ajal jäin mina koguaeg vanemaks, aga iga mu järgnev silmarõõm oli ikka samas vanuses nagu 15 aastaselt. Okei, no nii hull see asi ka ei olnud, aga ühel hetkel tundsin ennast küll nagu Madonna. See tähendab sama ägedana, kuid miski minu sees, kutsume teda Kaineks Mõistuseks, ütles, et beebisid ei tasu beebidega teha. Ja ärge saage minust valesti aru, ma arvan siiski, et vanus on kõigest number ja mul on ükskõik kes kellest kui palju vanem või noorem on. Aga see va Kaine Mõistus arvas, et beebide tegemiseks tuleks otsida mõni täisealine noormees.

Otsustasin, et kõige parem nipp selle jaoks on, kui ma kohe esimesel kohtumisel noormehele teatan, et minu järgmised unistused elus on koer, maja ja beebi (mitte tingimata selles järjekorras). Esimene katse jooksis liiva sellega, et peale poolt aastat tegusaid kohtinguid ja ilusaid sõnu teatati mulle, et on liiga suur vastutus olla minu elu valikute kujundaja. No jah, eks ta olegi, aga eks see kujundas ju ka nii mõnegi valiku mu edasises elus ja seda vastutust ometi oldi valmis võtma. Seega, eks see tegelikult oli lihtsalt üks ilus lause, kuidas mulle öelda, et sorry, enam pole huvitav.

Jannoga kohtusin ma kaks aastat tagasi Jaanipäeval (Facebook arvab, et me kohtusime küll umbes 10 aastat tagasi ülikoolis, aga seda ma sellel hetkel ei mäletanud) ja nagu lubatud, siis teatasin ma tallegi kohe alguses, et kui tal beebide soovi ei ole, siis ega siin pikka pidu pole mõtet pidada. Janno mulle vastust võlgu ei jäänud ja tuli välja, et olen kohtunud maailmaränduriga, kellel anyways on juba üheotsa pilet aasiasse ja kes eestile vaid mõneks nädalaks külla on tulnud. No väga hästi, siis järelikult beebisid ei tee ja võime edasi niisama chattida.

Nagu ma üleeelmises postituses mainisin, siis samal suvel käisin ma ka joogalaagris õpetaja pabereid omandamas. Üsna laagri lõpus helistas mulle taas üks mu järjekordne sõbranna, kes tahtis rääkida, kuidas ta kogemata ühe mu järjekordse silmarõõmu voodisse kukkus. See tegelikult ei olnudki ise mingi traagika, aga paraku rebis lahti mingid vanad haavad ja ma jäin mõtlema, kuidas ma ikka ja jälle seda sama mustrit kõnnin ja kuidas ma tahaksin sellest nõiaringist pääseda. Kõik need peikud ja sõbrannad ja hirm selle ees, et mind petetakse. Jumal teab, kus see alguse on saanud, aga tahtsin, et see lõppeks, kuna beebisid tahaksin teha terve ja helge vaimuga. Veidi hiljem samal õhtul sain ma meditatsiooni ajal veidra nägemuse. Nägemuse enda vihast. Vihast, mis on mu sees ja paisub ja paisub ja palub mind, et ma pean andestama. Algusest peale andestama oma vanematele, peikudele, sõpradele ja lõpetuseks iseendale selle eest, et ma ei ole suutnud andestada ja seda viha endas kinni hoian.

See mis edasi juhtus oli muidugi kõike muud kui normaalne. Edasi läksin ma oma ööbimiskohta, kus vähe sellest, et mu sõbra ema, kelle kodus ma ööbisin, ütles, et tal on tunne, et ma vajan lõõgastavat massaaži, nägin ma, et ka Janno oli mulle vahepeal saatnud kirja. Tagasi hoidmata oma otsekohesust ja vaatamata beebide mittetegemise plaanile teatas ta mulle, et kuna ta süda oli enne minuga kohtumist kivistunud ja ma olevat selle jälle lahti sulatanud (just täpselt nii romantiliselt, sorry Janno, sul jääb ainult loota, et su sõbrad ei loe mu blogi), siis tahab ta mind vastutasuks viia ümbermaailma ja kõrbefestivalile Burning Man Californiasse (ümbermaailma läksime me pool aastat hiljem). Tal olevat juhuslikult sinna pilet. Ma ei suutnud seda uskuda, kuna ma olen sinna tahtnud igavesti minna ja ma ei ole raatsinud isegi Facebookis oma “going”-ut maybe vastu vahetada, aga paraku on see kõik mu jaoks sutikene liiga kallis, kuna ma just kulutasin oma viimase raha joogaõpingute peale. “No ma mõtlesin, et ma teeks välja” teatas Janno (hiljem kahjuks selgus, et tegemist ei olnud miljonäriga vaid see vist oligi ta viimane raha). Ma siis vastasin, et sa oled valinud väga vale inimese, kellele selline kutse esitada, kuna ma võin vabalt sulle öelda “Jah”. “No siis looda, et ma su nime lennupiletitele õigesti kirjutan” vastas Janno, kellel ilmselgelt ei olnud probleemi võtta vastutust minu elu valikute kujundamises.

Järgmisel päeval pidin šoki saama, kui San Francisco lennupiletid olidki mul postkastis ja mõtlesin, et vist oleks paslik kolmas kord ka Jannoga enne lennujaama veel kohtuda, et kindlustada, et tegemist ei ole kirvemõrtsukaga nagu mu sõbrannad juba kahtlesid.

Järgmine kord kui me kohtusime oli juba lennujaamas. Võiks ju arvata, et võhivõõraga lendamine on super veider, aga õnneks see nii ei olnud (pealegi Facebooki järgi me tundsime juba aastaid). Sünkroniseerisime filme romantiliselt enda lennuki istmetel ja pm saime siis ka lõpuks päriselt tuttavaks.

Nädala chillisime San Franciscos mu sõbranna juures ja siis ootas meid ees ilma mobiilide ja rahata kõrbefestival (millest ma loodetavasti ka siin ükshetk pikemalt jutustan), kus ma Jannosse ära armusin ja peale teada saamist, et Janno on tühistanud ka oma lennupileti aasiasse ning otsustanud mingil kummalisel põhjusel veidi pikemalt eestisse jääda, otsustasime, et proovime siis siiski seda beebide tegemist. Nii umbes aastake tikkimist ja maalimist, võttis Rumi lõpuks meie kutset kuulda ja nüüd 2 aastat hiljem on see beebitegu saanud ühe kahe kuuse meistriteose võrra rikkamaks.

Öeldakse, et beebisid peaks tegema siis kui sa valmis oled. Ja samas öeldakse, et beebideks ei saa kunagi päris valmis olla. Ma olen vist enamus otsuseid ja valikuid teinud nii, et kui elu mulle midagi ette veeretab, siis lihtsalt minu ülesanne on õige ära tunda ja see vastu võtta. Alati ei lähe kümnesse, kuid usaldan piisavalt oma intuitsiooni ja aju koostööd, et päris mööda ka ei pane ja tavaliselt on siiski võita võimalik rohkem kui kaotada. Aitäh Janno ja aitäh Rumi mu ellu veeremise eest <3 

Panen lõpetuseks mõned pildid meie esimesest reisist Californias, aga eks ma sellest Burning Man-ist teen ükspäev veel eraldi postituse. (Photos: Janno Saft 2015 September)

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin