13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin

Tissid. Teema mis huvitab naisi, erutab mehi ja nüüd, nagu ma olen aru saanud, on beebidele lausa elu mõte. Beebidel muidugi on üsna savi, kui suured mu rinnad on. Beebidel on lihtsalt vaja, et otsas oleks nibu (või mõnel juhul siis lutt, kui tissi ei ole võimalik pakkuda) ja et sealt tuleks piima. Koguaeg. Olin minagi lugenud läbi mitu raamatut imetamise kohta. Imetamine on loomulik ja ainuõige valik lapsele. Olgu. Peale sünnitust beebi rinnale ja hopsti hakkab aga imema ja see on aeg koos mediteerimiseks. Kõlab imeilusasti. Ja tegelikult, kuu aega peale sünnitust juba peaaegu ongi imeilus. Aga alguses. Alguses on mõned agad.

Ma ei saa eitada, et see kõige esimene kord, kui beebi tissi otsa sain peale sünnitust (ja õnneks mul on hea isuga preili), oli tõesti vägev. Karita (Mikko - mu sünnitoetaja) küsis, et kas on valus. No ei ole valus, omapärane on. Selline tunne, nagu keegi näksib ja imeb mu nibu nagu homset ei oleks. Mul on ka äärmiselt kõrge valulävi, seega ma ei tea, kas ma suudan objektiivselt hinnata. Rumi tegi selles mõttes mulle asja lihtsaks, et ta lihtsalt otsibki koguaeg nibu – tissi otsast, kaenlaaugust, põrandalt, Janno tissi otsast ja mis iganes talle ette jääb. Kui ta selle leiab, siis haakub külge nagu kaan ja imeb nii, nagu ilmselgelt keegi tahaks tulla ja seda tissi talt ära võtta. Haiglas tuldi ka esimestel päevadel näitama, kuidas tissitada, aga neil oli üks täiesti talumatu komme ilma luba küsimata haarata mu nibust kinni ja siis seda sakutada ja toppida beebile suhu. Mu nibud olid aga juba väga tundlikud, kuna Rumi oli juba ka ise 24h järjest imemist harjutanud. Mingi hetk ma korraks ikka ärritusin ühe ämmaemanda peale ja palusin, et ma saaksin edasi ise pusida. Pigem ei tahtnud enam abi ja mõtlesin, et vahet ei ole, ma saan ise hakkama. Raseduse ajal unustati ära, et mu kõht on osa minu kehast, mitte mingi suvaline asi, mida võib ükskõik kes ja kus katsuda, siis nüüd suhtuti nii ka minu rindadesse. Need on lihtsalt suvalised piima täis pakendid, millest võib ükskõik kes suvaliselt kinni haarata ja sutsu lüpsta. Piimalehm. Vaesed lehmad. Tänaseks on juba endal ka tunne, et need ei ole enam mu rinnad, tegemist on Rumi kõrrejoogiga. Ja kui ikka janutab, siis peab jooma. Avalikult, varjatult, kohvikus, wc-s, tuttavatega, võõrastega - vahet ei ole, need ei ole enam mu rinnad, see on toit. Aga jah, haiglas ma veel nii tugevalt seda ei tundnud. Siis lihtsalt võõrad arstid muudkui sakutasid mu rindu.

Rinnaga toitmisest teadsin niipalju, et alati tuleb anda kõigepealt ühte rinda ja järgmine toidukord teist rinda. Karita ja hiljem ka erinevad ämmaemandad toonitasid, et kindlasti anna kordamööda. Aga keegi ei öelnud, kaua seda ühte rinda anda tuleb. Ise mäletasin vaid veel seda, et kui laps tahab, siis tuleb anda. Rumi rippus kohe esimesel päeval vähemalt tund aega ühe rinna otsas ja ei olnud probleem teine tund teise otsas olla. Vahel ta lihtsalt magas nibu suus, vahepeal ärkas, imes veidi ja siis magas edasi. Kuna ma ise eriti liikuda ei saanud, siis ega ma ei hakanud teda ka kuhugi liigutama. Nii me siis lamasime kõrvuti. Imetaja ja imeja.

Järgmisel päeval selgus, et Rumi on kaalus sutsu liiga palju võtnud alla. Pakuti koheselt lisatoitu, millest ma viisakalt keeldusin. Seejärel küsiti, et kas laps ikka imeb rinda. Ma vastasin hämmeldunult, et jah, koguaeg. Siis kohe haaras ämmaemand, loomulikult ette hoiatamata, mu nibudest kinni ja hakkas neid lüpsma. Jeebus! Jah, tuleb küll piima. Küsis, kas ma ikka annan kordamööda mõlemast rinnast. Vastasin, et jah, annan küll. Siis küsis, et tihti ma umbes annan rinda. Vastasin, et no koguaeg. Umbes tund aega imeb ühte, siis tund aega teist siis vahepeal magab ja siis jälle samamoodi. Vahel imeb kordamööda kolm tundi järjest ka. Ämmakas tegi suured silmad. Tuli välja, et ternespiima tuleb anda umbes 10-15 minutit ühest ja siis vahetada. Siis umbes 2h paus ja siis uuesti. Kuna tund aega ei pidavat sealt tulema piima niikuinii järjest ja arvatavasti sellepärast ka Rumi alla oli võtnud.

Ma panin siis endale iga 2h tagant äratuse ja tegin nagu kästud. Vahel andsin 3-4 korda järjest ka kui laps ikka küsis. Ja ta küsis koguaeg. Tellis endale tissilt piima muudkui juurde ja juurde. Tuli välja, et selle ajaga oli mul tegelikult juba päris piim rindades ja nüüd mu tissid arvatavasti arvasid et mul on kolmikud, sest järgmisel päeval, kui meid tänu Rumi suurepärasele kaalutõusule koju lubati, sain ma oma A-korv rinnad kenasti F-korviks suurendatud. Võimalik, et ühe rinna isegi E-korviks, kui selline suurus üldse olemas on. Ja kui raseduse ajal ma venitusarmidest pääsesin, siis see õnnelik E-korv rind saab endale nüüd mälestuseks triibud.

Selle loomulikul teel rindade suurendamisega on lihtsalt paar aga. Riiete kandmise võisin ma nüüd mõneks ajaks ära unustada, kuna nende nibude vastu ei saa mitte midagi panna. Kapsalehtedest ehitasin teibiga rinnahoidjad, et oma täiesti tulikuumi ja põletikus rindu jahutada. Õhtune intiimsushetk mehega näeb välja selline, et mina laman alasti selili, beebi lamab kõhuli minu nibu otsas ja joob piima. Mees samal ajal mudib mu rinnast piimapaisust tekkinud ummistunud tükke nibu suunas rinnast välja ja beebil voolab tänu sellele mõlemast suunurgast piima välja, kuna ta ei jõua nii kiiresti kogu piima alla neelata. Lohutuseks niipalju, et umbes 10 päevaga see olukord taastus normaalseks, aga ma ausõna mõtlesin, et see ei ole ju lihtsalt võimalik. No mitte päris normaalseks, kuna rinnad on ikkagi hiiglaslikud ja kui ma kasvõi korraks beebi peale mõtlen, siis hakkab neist kontrollimatult piima välja purskuma. Janno saab rõõmustades vaadata, aga katsumiseks on nad ikka veel liiga valusad. Ja kui ma olin valmis juba kogu selle loomuliku imetamise kus see ja teine viskama, siis õnneks käis ka Karita mul külas aitamas ja beebi kaal koguaeg tõusis jõudsalt, seega ma mõtlesin, et olgu, anname ikka võimaluse, sest tundub, et Rumile ikka väga meeldib see piimavärk. Kondentspiim, nagu Janno seda kutsub. Rumi nägu on küll selline, et tegemist on selle mõnusa vanaaegse kondentspiimaga. Ma ei ole maitsnud, ma tegelikult ei tea.

Nüüd kuuaega hiljem on Rumi detsimeeter pikem (täpselt meeter minust lühem) ja poolteist kilo raskem. Arusaadav, et tal oli vaja 3 lapse jagu piima juua. Vahel olen isegi hakanud riideid jälle selga panema ja Helene kingitud H&M maikad kuluvad lõpuks ära. Järgnev aasta on need arvatavasti mu ainuke riietus. Ning tegelikult võib öelda, et see rinnaga toitmine on ka kujunemas väga mõnusaks tegevuseks ja kui Rumi ikka samal ajal armunud pilgul otsa vaatab ja pärast maailma kõige rahulolevama naeratusega magama jääb, siis see sulatab nii südame, kui ka piimapaisu ja põletiku rindades. Mul on hea meel, et mul on selline salarelv lapse maha rahustamiseks, toitmiseks ja magama panemiseks.

Täna siis mälestusgalerii mu pikaajalistest sõpradest - minirindadest. Kohtume mõne aasta pärast, kui mitte varem. Pildistatud 2016 suvel, vahetult enne, kui jäin Rumi ootele. Hullumaja pargis ajakirja Kroonika jaoks.

Photos: Kristjan Lepp Style: Kenneth Bärlin MUA: Nele Raudik

Kuidas ma maratoni jooksin

Kuidas ma maratoni jooksin

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin