13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin

Kuidas ma poegivat elevanti mängisin

Minu sünnituslugu. No tegelikult siis Rumi sündimise lugu ja minu sünnitamise lugu. Kuigi ilus on ka mõelda, et minu emaks sündimise lugu. Võtame ametlikuks ajaks 5h, kuigi suure hurraaga oli paberitel kirjas 29h. Kiire arvutamise tulemusena selgus, et kogemata pandi päevaga mööda. Samaks tundub emaks sündimiseks 29h loogilisem aeg küll, kui 5h. 5h tundub igatpidi liiga ruttu. Ma jooksin maratoni 5h. Omapärased kogemused mõlemad.

Tegelikult algasid tuhud vist küll veidi varem, nimelt siis öösel, aga nagu ma eelmises postituses mainisin, siis ma võtsin teadlikult vastu otsuse, et ma magan nad maha. Sain Hüpnosünnituse koolitaja Kiia Paal käest hüpnoosi, mida ma kuulasin korduse peal juba viimased kaks päeva ja see aitas mind läbi esimeste tuhude ja ka enne seda hoida rõõmsat meelt haiglas. Meeldetuletuseks siis, kuna sünnitus kutsuti esile, siis olin paar päeva enne tuhude algust esilekutsumisega haiglas sees. Kiia hääl rahustamas mu meelt ja julgustamas beebit laskumiseks, vaatasin kella. Kell näitas 2 öösel ja sain aru, et see on vist nüüd lõpuks see päris tuhu. Või valu, nagu nad seda kutsuvad. Oli täitsa kõhuvalu moodi jah. Sarnane päevadele, aga intensiivsem ja samas kaduvam. Päevade valu on pikem ja tuimem (vähemalt mul), ja ei lähe ära. Tuhude valu tuli ja siis läks nagu midagi ei oleks olnud. Andes mulle suurepärase võimaluse hüpnoos sisse lülitada ja uinuda.

Ma arvan, et kell oli umbes 4 öösel, kui ma uuesti ärkasin ja olin vist juba nii mõnegi tuhu maha maganud. Otsustasin, et pole midagi, küll ma magan kenast edasi niikaua, kuni tõesti enam ei saa. Kõik targad raamatud olid mulle ju öelnud, et kui vähegi võimalik siis maga. Ma siis proovin seda vähegi võimalikku, ja saab küll. Panin mängima Snatam Kauri “Mool Mantra Meditation”, laulu, mida Janno raseduse ajal mulle vahel telefonist lasi, kui mu jalad olid ogaralt suureks paisunud ja mitte miski peale nende mudimise mind enam õnnelikuks ei teinud. See on reaalselt 30 minutit pikk ja väga trippy. Super, magan edasi. Paar korda ärkasin veel ja siis kiiresti jälle kas Mool Mantra või hüpnoos peale. Umbes kell 7 saabus hommikusöök ja aprilli kuu viimane päev võis alata.

Mul endal oli selline tunne, et ju Rumi tahab ikkagi 1.mail sündida. Iga mingi aja tagant (ma arvan, et umbes 10 minuti tagant) oli siis taas see põnev kõhuvalu moodi tunne ja siis umbes kell 12 tuli Janno haiglasse külla. Palusin tal kaasa võtta joogamati, mille peal oleks mõnus põrandal käpuli olla. Ütlesin, et nüüd vist varsti hakkab päriselt pihta. Tegime veel nalja ja tuju oli ülev ja põnev. Arstipreilid ka küsisid, et kas midagi tunned, ma siis vastasin, et midagi nagu toimub jah. See on nii huvitav, kuidas ilmselgelt midagi toimub ja mina ikka arvan, et noh ei tea, võib-olla ikka ei ole veel päris see. Südames muidugi tead, et enam pausile panna või ümbermõelda ei saa.

Kell 15.00 sain naistearstile, kes otsustas, et kuigi avatust on vaevalt 2cm, siis avame ikkagi veed. Et näha mis värvi need on. Sellega kõik korras võis lugeda sünnituse ametlikult alanuks. No nüüd läks see tuhude vahe koheselt poole lühemaks. Kabinetist välja astudes pisteti mulle öösärk ja kittel pihku ja öeldi, et nüüd hop-hop sünnitama. Janno pakkis mu 5!!! haiglakotti kokku (padi, toidukott, spordikott riietega, seljakott isiklike asjadega, joogamatt - don't ask) ja kolisime sünnitusosakonda. Palusin Jannol helistada meie sünnitoetajale Karita Mikkole, et nüüd läheb lahti. Juhei. Nii, nagu ma mäletan, tuleb sünnitusosakonda jõudes kohe küsida vanni ja perepalatit. Esimene oli mulle vastunäidustatud ja teist paluti uuesti küsida peale sünnitust. Samuti seati kiiresti kahtluse alla mu palve jälgida beebi südametööd dopleriga ja seletati, et kuna minu KTG (beebi südametöö), on olnud viimased korrad kahtlane, siis see ei ole hea mõte. Tõmbasin kohe mossi ära. Juba on kõik valesti. Oh neid emotsionaalseid rasedaid. Ämmaemand tegi veel nalja, et me võima sulle vanniga toa anda, aga vanni sa minna ei või. Küsisin mossitades, et kas mul üldse on mõtet oma sünnitusplaani anda. (Ma olin ju kenasti miljon raamatut läbi lugenud ja oi kui täpselt oma peas sünnituse valmis plaaninud. Naljatilk.) Kohe alguses oli mul veel plaanis kirjas, et ei taha kõrvalisi isikuid ja sellepeale ämmaemand küsis, et neil tegelikult on õpilane, kes sooviks tulla ka sünnitusele. Märkasin noort preilit enda kõrval ja kõrvus Janno hääl, mis kunagi mulle ütles, et aga kuidas siis need õpilased õpivad, kui keegi neid enda sünnituse juurde ei taha. Ah tule siis - ütlesin ja tegelikult ju tõesti ei ole vahet. Mu keha ei kuulu ammu enam mulle. Inkubaator, nagu Janno mind aegajalt kutsus. Nüüd ta kutsub mind kokteilibaariks või milkbar-iks.

Igatahes tuli ämmaemand Kadri minuga koos sünnitustuppa, et koos vaadata punkt haaval mu sünnitusplaan läbi. Palusin, et keegi mulle valuvaigisteid pakkuma ei tuleks. Selle jaoks olid mul Janno ja Karita. Tegelikult püüti ikka kõigega vastu tulla. Hakkasin vaikselt aru saama, et mina olengi vist see riskirase ja muidugi arstid peavad olema alati paar sammu ees, mitte ootama, et loodetavasti midagi ei lähe valesti. Ma ei olnud tegelikult sellest siiani aru saanud. Valuvaigisteid lubati, et keegi mulle pakkuma ei tule. Ma mõtlesin, et kui keegi tuleb, siis võib juhtuda, et ma võtan need vastu, seega parem, kui keegi ei tule. Hiljem mõtlesin veel, et sellepärast vist ongi väga raske sünnitusvalu kirjeldada valuna, kuna see hakkab kuskilt otsast pihta ja koguaeg kulmineerub edasi ja ühel hetkel, kui keegi lõikaks mul näiteks näpu samal ajal maha, ega ma vist aru ei saaks. Mingid hormoonid teevad ikka nii tubli tööd, et minu ülesanne on vaid lõdvestuda ja alluda. Sellepärast ma neid valuvaigisteid kardan. Sest ma ei kujuta ette, kui keegi vahepealt võtaks selle kulmineerumise osa ära ja tükk aega ei ole mingit valu, kuid siis, kui valuvaigisti lahtub, tuleb kogu see tunne järsult hoopis tugevamalt tagasi.

Minu valuvaigisti oli lõpuks ikkagi hingamine. Kujutasin endale ette, et ma olen poegiv elevant. Ma arvan, et tegelikult ma võisin mõne inimese päris ära ehmatada. Sest ma tegelikult ka kujutasin ette, et ma olen elevant ja mul on selline Tõnu Tepandi kooliga hääl ka, et kui on vaja madalalt, täiega, koos õhuga möirata, siis tõelise mõnuga ma seda teengi. Hingasin nina kaudu sisse ja siis viskasin oma kujutletava londi õhku ja nii madalalt ja valjult kui torust tuli, hingasin suu kaudu kopsud tühjaks. Samal ajal veidi kükitades või puusadega alla poole laskudes. Mul oli vägagi poegiva elevandi tunne (tulid silme ette mingid pildid Animal Planetist, mida ma vahel koos Helene koera Kostjaga olen vaadanud) ja iga pausi ajal tahtsin hirmsasti Janno ja Karitaga oma tunnet jagada, aga mõtlesin, et targad raamatud ütlesid, et tuhude vahel peab puhkama ja proovisin mitte liigselt rääkida. See oli siis see avanemis periood.

Vahepeal Karita küsis, kas ma tahan mingit muusikat, aga imelikult kombel ei tahtnud. Vaikus ja mu enda elevandi möirged sobisid mulle. Väga trippy.

Tegelikult kogu see sünnituse kogemus oligi minu jaoks väga trippy. Ilmselgelt toimub midagi mu ajukeemias ja hormoonidega. Olingi kõva laksu all. Juurde veel fakt, mida kõik naised on tunnistanud, et pärast ei mäleta isegi seda, et valus oli. Ei mäleta jah. Kui oled mõnusalt vintis ja jalgrattaga vastu seina sõidad (mitte, et ma väidan, et minuga seda kunagi on juhtunud), siis ka ei saa aru, et valus on. Trippy oli, seda mäletan. Ja ükshetk mäletan ka seda, et imeilus ja tore oli. Siis Janno alati proovib mulle meelde tuletada, et ausõna, tegelikult sul oli valus ja tegelikult sa ei taha seda uuesti teha. Taaskord meenub mulle mu maratoni jooks, peale mida ma ütlesin, et ei kunagi enam ja nädal aega hiljem uurisin uusi maratoni jooksmise võimalusi. Inimese aju on võrratu. Aeg käis teistmoodi. Inimesed olid teistmoodi ja mina ise olin kuskil mujal maailmas oma elevandi tunnetega.

Vahepeal oli mu ümber mingit sagimist, pandi juhtmeid sinna ja tänna ja mina muudkui tuterdasin toas ringi ja ei pannud eriti midagi tähele kuni ühel hetkel paluti luba panna südametöö täpsemaks jälgimiseks andur beebi pea külge. Jep, just nii nagu te seda ette kujutate, nii seda tehaksegi. (Hiljem Janno ütles, et enamus askeldamist tegigi seesama õpilane ja ma mõtlen, et Jannol on õigus, tegelikult peabki usaldama õpilasi enda sünnituste juurde, sest tõepoolest, kuidas nad muidu saavad kogemust. Seega aitäh!) Millegi pärast mind väga ei häirinudki miski enam. Trippisin omaette, mängisin poegivat elevanti ja mõtlesin, et tehke, mis te peate tegema. Varsti on beebi Rumi siin ja mina pean teda terve teekond toetama. (Nüüd kui Rumi punnitab tänu gaasidele igapäevaselt, siis mul on küll käinud peast läbi, et võibolla talle jättis mu elevandi mängimine siiski mingi jälje, kuna ta teeb täpselt samasuguseid häälitsusi, mis mina sünnitusel tegin.)

Minu selja taga aga käis mingi teine elu. Või nagu Janno seda nimetas, et keiser piilus koguaeg ukse vahelt sisse. Samas olid kõik ruumis nii rahulikud ja kogu energia oli minu arust väga rahustav. Igatahes mingi hetk hakkasid vist need pressid. No nendeks ma nüüd küll valmis ei olnud. Nii, targad raamatud ütlesid, et sina lõdvestu ja emakas teeb kogu pressimise ise ära ja lihtsalt proovi mitte oma lihaseid pingesse lasta, et beebi mahuks nende vahelt läbi. Millegi pärast oli hirm. Ma ei teagi mille ees. Lihtsalt selline hirm, et tahaks lõdvestuda ja alluda ja anda kontrolli käest, aga mis siis saab. Mis siis saab, kui ma allun sellele tundele. Ma ei tea ja see teadmatus hirmutas. Olgu, elevandi mängimine jätkus. Väga suure elevandi. Vahepeal keegi käis mulle ka ütlemas, et kui kõris on valus, siis ma oma häält ära ei karjuks. Ei, ei olnud valus. See madal karjumine leevendas ikka mõnusasti ja aitas. Ma isegi ei nimetaks seda karjumiseks vaid häälega hingamiseks. Mul lihtsalt on tavapärasest palju valjem hääl. Ma olen tavapärasest palju suurem elevant. No igatahes ma siis muudkui allusin sellele põnevale pressimise tundele, kui järsku oli tuba valgetes kitlites arste täis. Kiiresti pidin selili pöörama ja nüüd kästi päriselt täie rauaga pressida. Ma sattusin täiesti segadusse. Ma selle osaga ei olnud üldse arvestanud. Üheski raamatus ei olnud keegi seda osa kirjeldanud. Vaatasin Karitale otsa, et oot pean ise täiega pressima? Karita ütles, et jah, nüüd pressi. Okei. Kui peab pressima, siis pressin, pressin nagu homset ei oleks. (Või siis minu juhul silmad peast välja.) No see oligi nüüd see hetk, kus kui keegi sõrme lõikaks küljest, siis tegelikult ka, ega aru ei saaks midagi. Kogu ajukeemia oligi üks suur valuvaigisti ja mõtles ainult sellele, et beebi, liugle nüüd.

Ma siis pressisin ja kõik juubeldasid, et ta tuleb ta tuleb. Olin veidi segaduses, et alles nüüd tuleb, mida ta siis enne tegi? Minu kujutluses oli vist emakast väljumiseni ikka vähemalt 42km. Pressisin veel ja jälle juubeldati, et näed, tuleb küll. Taaskord segadus, et mis mõttes tuleb küll, kas selles oli mingi kahtlus, et äkki ei tule. Kolmas kord pressisin ja nüüd keegi ei juubeldanud ja kõrval olev arst teatas, et mis te teete, beebil on ju halvasti ja anti teada, et me nüüd veidi aitame kaasa ning beebi pea külge pandi vaakum. (Mida ma õnneks ei näinud ega ei tea, milline see välja näeb, aga tänu sellele ma kaks kuud istuda ei tohi ja olen paari nädalaga juba peaaegu liitri kõhulahtistit ära joonud.) Ämmaemand seletas, et beebil südamelöögid lähevad presside ajal liiga alla ja tuleb ta saada kiiremini välja. Siis sain veel ühe pressi ja arstid juubeldasid, et pea on sündinud. See lause oli nii kihvt – pea on sündinud. See nagu tõesti tähendas midagi. Aga siis saabus vaikus. Selline tunne, nagu terve igavik vaikust. Öeldi, et kui natukenegi tunned tuhu, kohe pressi. Ja no mida ei tule on tuhu. Küsisin, et kas ma niisama ei tohi pressida. Öeldi, et ei-ei, ikka oota. Õnneks siis tuli tuhu ja kell 19.46 oli väike ligane, sinine, karjuv, imeilus olend supsti mu rinnal. Nii libe, et veidi võttis pingutust, et mitte maha pillata. Kui nad räägivad (tegelikult nii ongi), et see valutamise osa läheb meelest, siis ma südamest loodan, et selle sinise ligakolli pilt ei lähe mul kunagi meelest. See oli imeline. Hakati nabanööri lõikama läbi ja ma arvan, et ma olin oma loomuliku sünnituse paanikaga alguses niipalju mossitanud, et keegi kohe käratas, et isa lõikab nabanööri ja Janno siis ruttu lükati ette, käärid kätte ja laps siuhti lendas lastearstile ülevaatamiseks. Arst, kes beebi vastu võttis (või ämmaemand, ma tegelikult enam ei tea) jõudis mulle veel vaid öelda, et nabanöör oli ümber kaela ja sellepärast arvatavasti ka südametöö läks presside ajal alla. (Ja KTG oli kahtlane.) Paari minutiga olevat õnneks uuesti roosaks muutunud ja mõõtudega 50cm/3,4kg tunnistati tubliks ja terveks. Mind nii terveks ei tunnistatud ja vappusin voodis. Ilmselt verekaotusest. Roosast värvist olevat mu jume ka üsna kaugel olnud.

Mäletan veel, et Janno ütles, et ikkagi tüdruk. Terve raseduse aja olid kõik mulle rääkinud mingeid jutte poisi kõhust. Ise ma ikka arvasin tüdrukut juba enne kui ma rasedaks jäin. (Meil oli väike lilla ükssarvik beebile olemas juba alates sellest hetkest, kui me teda valmistama hakkasime. Kuigi ega ma ei välista seda ka poisi mänguasjana.) Ja siis mind viidi ära ja lapiti kokku. Vedas, et ma valuvaigisteid ei olnud võtnud, tänu sellele pääsesin narkoosist ja sain õmblused seljasüstiga. Paar tundi hiljem tulid Karita ja Janno intensiivi ja sain Rumi enda rinnale. Ta hakkas kohe sööma, nagu midagi poleks vahepeal juhtunud. Kusjuures siiamaani sööb. Koguaeg. Kahe nädalaga võttis kilo juurde. See tissitamise teema on jälle täiesti omaette lugu. Imelik, et kõik räägivad alati sünnitusest mingeid hirmulugusid, aga see esimeste nädalate tissitamine. See on ikka täiesti omaette saaga.

Intensiivis lõi kell keskööd ja Jannol paluti lahkuda. Janno veel küsis, et oot, kuidas ta hakkama saab? (Arvestades, et mul olid pisukesed liikumisraskused, eriti siis koos vastsündinuga) Öeldi, et peab saama. Hiljem mõtlesime Jannoga, et no tegelikult nii ongi ju. Et pean saama hakkama. Enam ei ole valikut, et sorry, paneme selle elu korraks pausile ja teeme näo, et meil ei ole last, kuna endal on halb olla. Peabki saama. Ja saabki. Ja saangi.

Selline elevandi mängimise, emaks sündimise ja Rumi sünnipäeva lugu. Tegelikult on väga hea, et ta 30 aprill sündis. 1.mai ju alati vaba, kellelgi ei ole vabandust sünnipäevale mitte ilmumiseks. Volbribeebi.

Photos: Mariann Treimann (08.05.2017)

 

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin

Kuidas ma loomulikult rindu suurendasin

Kuidas ma 10 kuud rase olin

Kuidas ma 10 kuud rase olin