13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas me Rumiga haiglasse sattusime

Kuidas me Rumiga haiglasse sattusime

Rumi on suur tüdruk. Mitte paks ega vana, vaid lihtsalt suur tüdruk. Tal on selge silmavaade, emotsionaalsed häälitsused ja väljendusrikkad kulmud. Lisaks on ta ka oma vanuse kohta üllatavalt pikka kasvu. Riietest kanname 68cm ja mähkmetest number 4 suurust. Kui see viimane mõõdupuu ei öelnud sulle midagi, siis ütleme nii, et ta kaalub poole rohkem kui sündides ja ta kaks nimetissõrme on sama pikad kokku kui minu väike näpp.

Lisaks sellele pöörab ta ilma vaevata nii vasakule kui paremale poole ja kui talle ulatada käed, siis tõmbab ennast koheselt istukile. Kui ei teaks paremini, siis arvakski, et tegemist on prodigy-ga, kes otsustas kolme kuuselt hakata istuma. Tegelikult nii ei ole. Tegelikult on tegemist täiesti normaalse arenguga, kus beebid hakkavad vaikselt oma kõhulihaseid treenima (kusjuures see näebki välja täpselt nii, nagu beebi treeniks enda sixbacki), et siis osavamalt pöörama hakata.

Augusti esimeses pooles sõitsime Paidesse mu onu sünnipäevale. Ja kuigi Rumi oli meid Saaremaal juba korra hoiatanud valju nutuga, et me ei viskaks teda ilma hoiatamata teiste sülle, siis jätkasime Jannoga ikka oma vana stiili, et las Rumi tutvub ja chillib sugulastega. Siiani oli ta vaid korra võõrastanud ja see võis ka vabalt olla see, et Janno liiga kiiresti andis ta enda sülest enda sõbra, kuid Rumi jaoks võõra meesterahva sülle. No ja nüüd Rumi muudkui naeris ja rändas ühe tädi sülest teise tädi sülle. Jutustas ja siputas ja me muudkui Jannoga kiitsime takka, et nii rahulik laps ja ta kunagi ei nuta ja mingeid muresid ei ole ja nahk on nii terve ja no küll on tugev ja osav beebi. Ja siis kohe-kohe, enne kui jõudsime veel lauda mahagi istuda, tõestas Rumi kõigile, et tegemist on siiski väikese hapra beebiga ja me võime oma superbeebi juttu edaspidi kahekesi Jannoga üksteisele hommikusöögi lauas laulda.

Nimelt siis jõudis Rumi sünnipäeva lapse sülle ja loomulikult kiitsime meie takka, et ära muretse, ega ta katki ei lähe ja onu võttiski Rumi kenasti sülle oma käe peale istuma nagu juba suure beebi. Küsis veel, et kas ta pead hoiab ja meie kõik kooris, et hoiab, hoiab, miks ta siis ei hoia. Aga mida me keegi ei maininud, oli see, et ega ta tegelikult ju veel istuda siis ei oska ega tohigi ja järgmine hetk, ma ei tea, kas suurest ehmatusest või sai ta kuidagi haiget, väänas Rumi ennast kuidagi kuhugi (me päris täpselt ei näinudki) ja järgnes suur nutt. Mina mõtlesin rahulikult, et küllap ta lihtsalt ehmatas (mis tegelikult arvatavasti juhtuski) ja hakkasin lohutama ja pakkusin tissi, aga Rumi juba nuuksus päris hingetult. Janno siis kiigutas ja kõigutas ja lennutas ja ei midagi. Rumi muudkui nuttis ja nuttis ja õnneks tuli lõpuks tädi, kes soovitas, et minge südame rahuks ikka kiirabisse. See oli tegelikult väga hea nõuanne, sest muidu ma võibolla oleksingi muretsema jäänud.

Jõudsime haiglasse suure tormiga nii et kui haigla uks meie taga sulgus, siis lendas terve Paide Arvamusfestival uperkuuti. Rumi nuttis ikka veel ja ma ei ole sellist tunnet varem kunagi tundnud. Janno käis wc-s endale vett näkku viskamas ja mina ootasin arsti. Proovisin siis kuidagi järjest arstidele seletada, et ega ma ei tea, mis juhtus, aga ta lihtsalt tavaliselt ei nuta sedasi. Kui ta ka on nutnud, siis mõne minutiga ikka rahuneb maha, kui lohutada. Aga nüüd nutab ja niuksub nii, et ma juba üle keha värisen koos temaga kaasa. Arsti tädi kontrollis liigeseid ja lihaseid ja tundus, et kõik toimib. Andis talle pudeli täie (no vb veidi vähem) valuvaigistit ja sain ta lõpuks tissi otsa. Sõi kõhu täis ja järsku vaatas meile naeratades otsa nagu midagi ei oleks juhtunud.

Ma palusin arstilt pudeli koju kaasa. Et no kui hakkab öösel uuesti nutma, siis hea kohe veel serveerida, aga õnneks seda ei juhtunud ja tundub, et tegelikult oli tegemist siiski ehmatusega. Aga meile õppetund, et oleksime ettevaatlikumad oma hapra beebiga ja samuti väga põnev kogemus teemal, et kui mu beebi nutab, siis ununeb igasugune homöopaatia ja loodusravi ja sobib ka liiter paratsetamooli, peaasi, et beebil hakkaks kohe hästi ruttu parem.

Janno ütles hommikul, et ta armastab Rumi nüüd veel rohkem. Ma sain täpselt aru, mis ta silmas peab. See on tõesti midagi hoopis muud. See elu koos lapsega. Ma tõesti ei teadnud enne mitte midagi sellest maailmast. Ei olegi võimalik teada. Seda ei saagi millegagi võrrelda. Ma olen kõhutavalt õnnelik, et Rumi on meie maailmas.

Fotod tehtud järgmisel hommikul tädi Gerty poolt. Piltidel peegeldumas Rumi väikene pohmell valuvaigistitest ja rahulolevad ema ja isa, et eilne jääb eilsesse. Tõestuseks vaid viimasel pildil Rumi pilk: "Why mom, why?" 

Kuidas ma Rumiga restoranis käisin

Kuidas ma Rumiga restoranis käisin

Kuidas ma oma rahast ilma jäin

Kuidas ma oma rahast ilma jäin