13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma Rumiga restoranis käisin

Kuidas ma Rumiga restoranis käisin

EHK VEELKORD AVALIKUST IMETAMISEST ("Pere ja Kodu" august 2017)

Kirjutasin augusti kuu "Pere ja Kodu" ajakirjale artikli teemal, mida jagan veidi muudetud kujul nüüd ka teiega. Aitäh ka "Pere ja Kodule", minuga alati läbi rääkimast kus ja mis tingimustel blogi sisu avaldada tohib. (See palve on ka siin blogi külje peal kirjas!)

Nimelt tegelikult me Rumga esimese kolmel kuul restoranis sees söömas ei käinud. Nüüd sügisest see kindlasti muutub, kuna terassikohvikud korjatakse vaikselt kokku, aga suvel oli mõnus teda vankris kiigutada ja värske õhk pidavat maru tervislik olema. Ühe korra olen ka beebikinos käinud. See oli mõnusalt suur ja hämar, seega natukene nagu istusin kodus diivanil, aga lihtsalt hästi suure telekaga. Esimestel kuudel olin lihtsalt veidi mures, et siseruumis on palju võõraid lõhnasid, aga noh terrassil saab jällegi tegeleda suitsetajate eest põgenemisega. Paar korda olen palunud, kui keegi kõrvallauda maha istub, et nad ei suitsetaks, aga tavaliselt saan suure pahameele
osaliseks ja enam lihtsalt ei julge ja vahetan lauda.

Mis aga on välja tulnud, on see, et sama palju, kui mind häirivad suitsetajad, häirib teisi see, kui ma oma tütart Rumi avalikult rinnaga toidan. Olen lugenud päris mitut eesti keelset artiklit, kus kirjutatakse, et see on nõme, kuidas emad kasutavad imetamist ära, et saaks oma rindu
eksponeerida. Wau! Olen mitu korda hakanud juba midagi kommenteerima või vaidlema, aga alati mõelnud, et las ta jääda ja vahet ei ole. Aga mis mind lõpuks ikkagi ajendas kirjutama, oli mu enda
elukaaslane Janno, kes tegi mulle restoranis süües märkuse, et ma tundvat ennast ikka väga mugavalt, kui jätan nii kauaks oma nibu välja. Ja siis ma vihastasin. Demonstreerisin talle, kui keeruline on kõigepealt katta rind ja siis panna laps turvaliselt vankrisse tagasi. Tõepoolest, kui ma tahaksin uhkusega oma vägevat partiid näidata (mis ongi vägev ja uhke olen ka), siis võibolla peaks hakkama hommikuti rinna peal olevaid venitusarme ka puuderdama? Iseenesest, nagu aru olen saanud, siis peale imetamist jäävad mulle alles “kivid sokis”, nagu mõned rõõmsamad emad on maininud. Võibolla peakski üldse hakkama paljaste tissidega ringi käima, kuniks neid mulle veel antud on?

Janno proovis küll hiljem seletada, et see ei olnud negatiivselt mõeldud ja et ta lihtsalt nentis fakti, et ma tundvat ennast väga mugavalt. Aga ma olin juba nii üles köetud tänu kõikidele artiklitele ja blogipostitustele, mille peale olin sattunud viimasel nädalal. See, et paljud nendest on kirjutanud naised, kes on ka ise emad, ajas mind veel tigedamaks. Käratasin Jannole, et jah, tõepoolest, ma tundsingi ennast su kõrval mugavalt, aga nüüd peale seda märkust enam ei tunne, ja üleüldse see teema ajab mind endast välja. Seletasin, et tegelikult proovin alati leida sellise laua, kus inimesed jääksid võimalikult mu selja taha, ja kui võimalik, siis lähen ka veidi eemale. Aga esiteks, kui Rumi nutab ja nõuab süüa, siis ma tõesti ei mõtle, et jehuu, võimalus oma tissi välgutada, vaid vaatangi ümberringi, hindan olukorda, võitlen enda sees ebamugavustundega, et mida teised minust küll nüüd arvavad, ja samal ajal siiski proovin võimalikult ruttu sealsamas Rumile nibu suhu susata. Paar korda olen peatunud ka keset tänavat (nii vanalinnas kui ka
lihtsalt teel koju) ja, midagi ei ole teha, haaranud Rumi sülle, kiskunud rinna paljaks ning siis seisnud ja imetanud, inimesed muiates mööda kõndimas. Rumi ei ole enam maru kerge nõnda süles hoida, seega võideldes seljavalu ja tulitavate jalgadega, on nendel hetkedel oma rinna eksponeerimine viimane asi, mis on mul mõttes.

Tore oleks jah lutt talle suhu pista ja siis loota, et jõuame kuidagi koju või varjulisemasse kohta, aga Rumi ei taha lutti. Ta vaatab mind nagu totakat, kui ma seda talle jälle pakkuma hakkan. Limpsib veidi luti otsa ja kui siis siiski selle talle suhu pistan, siis oksendab mu lihtsalt täis. (Jah, ma olen erinevaid lutte proovinud ja arvatavasti proovin ka edasi, sest mu nibud näevad vahel välja nagu lillakad maasikad, mida heameelega ei eksponeerikski.)

Siis need “arusaajad” kommenteerijad mainivad, et ei mõelnud selliseid olukordi, vaid selliseid, kus meelega on imetades oma tisse välgutatud ja oma last kasutatud aksessuaarina. No ma ei kujuta tõesti ette, milline ema seda teeks. Veel vähem ei kujuta ma ette, kes on need emad, kes teistest emadest üldse nii arvavad. Üks asi, mida emaks saamine on mulle tõesti õpetanud, on see, et emad on vägevad. Kõik emad. Imetavad ja mitte imetavad. Avalikult ja teki all. Aga võtta õigus hakata mõnda teist ema arvustama, kohut mõistma või kõige hullem, kahtlema tema kavatsustes oma lapse heaolu suhtes, tundub mulle kohutavalt julm ja ebaõiglane.

Siis küsitakse, et kas on vaja Instagrammi või Facebooki pilte postitada. Jah, on vaja. Sellepärast ongi vaja, et endale kinnitada, et ma tegelen õige asjaga ja häbi ei ole vaja tunda. Ning võibolla saab ka mõnele teisele julgust anda, et te võite siiski oma lapsi imetada, kus iganes te tahate. Et te ei pea järgnevad aastad peale sünnitust kodus istuma, kuna olete otsustanud, et tahate oma last rinnaga toita. Ja enamasti, vähemalt minul, ei ole olnud need pildid tehtud nõnda, et „hei Janno, ole hea, tule siia ja tee meist üks seksikas pilt“. Tema ise on teinud pilti, kuna see olukord on talle tundunud ilus. Ja mina vaatan pärast pilti ja ongi ilus. Ja tahangi teistele ka näidata, et kuulge, see on okei, kui ma lapsele annan keset tänavat tissi, kuna ta luti oksendab koos kogu piimaga välja.

Üks levinud kommentaar on veel see, et lapse ja ema vaheline imetamine peaks olema intiimne tegevus, kus ei ole teisi segavaid asjaolusid. Jah, on küll intiimne. Kodus olles proovin ka nendel hetkedel mitte tegeleda millegi muuga. Aga vähemalt minu tütar sööb umbes kümme korda ööpäevas. Üks söögikord kestab poolest tunnist poolteise tunnini. Esimesed kaks nädalat ma tegelikult lamasingi ainult voodis ja lihtsalt vahetasin paremat ja vasakut külge/tissi. Kolmandal nädalal hakkas vaikselt kripeldama, et tahaks minna jalutama. Ilmad olid ilusad, arstitädi juba ammu ütles, et minge, ja siis ma läksin, aga Rumi tahtis süüa samamoodi edasi. Tihtilugu ma ei jõudnud poole tunniga koduväravastki veel välja. Nõnda hakkasin siis tutvuma erinevate välivõimalustega imetamiseks. Kohvikute tagaruumide ja nurgatagustega. Vaikselt tekkisid oma lemmiktänavad ja peatuskohad, aga siin ja seal tuli ikka ootamatusi ette ja üsna peagi jõudsin olukorda, kus mulle tundus, et kogu see põdemine ei ole mõistlik. Omandasin tissitamiskunsti juba päris osavalt, nii et sain seda teha koostöös Rumiga nõnda, et nibu peaaegu ei välgugi välja. (Mäletan ka enne rasedust olukordi, kus keegi oma last imetas, ja siis oli tõesti veidi imelik, aga minu lahendus oli korraks pea kõrvale pöörata või vaadata inimesele silma, mitte tema tisse.)

Seltskonnas ma tavaliselt vabandan, et kavatsen kohe oma tissi paljaks tõmmata ja last söötma hakata, mis annab võimaluse neile, keda see häirib, korraks kõrvale vaadata. Kui on võimalik, siis lähen teise tuppa ja vajadusel tõmban pluusi veidi rohkem rinna peale. Üldiselt on mul väga mõistvad sõbrad ja kõik on alati siiralt – või osavalt valetades – öelnud, et neid see üldse ei häiri. Ja nii saame Rumiga ennast tunda hästi ja mugavalt ka minu ilma lasteta sõprade seltsis. (Väike lootus on motiveerida neid nõnda Rumile mängukaaslasi valmistama hakkama.)

Ma olen ka paar korda proovinud siin ja seal nendes lapse-ema tubades käia ning samuti WC-s imetanud, kuna ka mulle meeldib olla privaatselt Rumiga ja heldinult üksteisele silma vaadata. Proovin seda võimalikult palju teha, kuid nagu ma ütlesin, siis Rumi sööb umbes 8-12 tundi ööpäevas, pluss talle meeldib ka niisama tissi otsas mõnuleda. Kuna lutti ta ei tunnista, siis nii mõnigi kord patustan Rumile rinda andes mõne filmi vaatamise, telefonis chattimise, söömise ja sõbrannadega kohvikus juttu ajamisega. Mähkmeid tõesti käime vahetamas WC-s või kusagil nurga taga, kuid arvestades, et Rumi ei saa potile istuda, vaid ta tuleb panna selili, siis eelistan ka
siinkohal meeldivamat atmosfääri kui vetsu põrand. Kuid ausõna, nendes WC-des ja ema-lapse tubades imetamine on umbes sama, kui oma armsamaga minna Positivusele ja panna telk väli-WC- de kõrvale. No saab hakkama, aga mõnus ei ole. Restorani terrassil ilusa ilmaga üksteisele silma vaadata ja imetada ongi minu jaoks päris intiimne ja mõnus. Ja ka keset tänavat ennastunustavalt imetada oma last ja vaadata tema hiiglaslikke elevandisiniseid beebisilmi on tohutult romantiline. Kuid kui peab imetamist kindlasti millegagi võrdlema, siis masturbeerimise, roojamise ja suitsetamise asemel ma võrdleksin seda pigem suudlemisega. Jah, ka suudeldes ma valin kohta, aga kui väga armunud oled, siis tegelikult ju ei vali ka. Ja ma olen kindlasti oma tütresse väga armunud.

Pildistas Hele-Mai Alamaa ajakirja "Pere ja Kodu" tarbeks. Tahtsime teha sellist romantilist seti, kus beebil paljad varbad ja emmel juuksed lehvivad, aga tuul oli piisavalt salakaval, et panin Rumile lausa kombeka selga. Endal veel raatsisin jope maha võtta. Rumi riided Breden Kids ja emme riided H&M. Rumi madrats Najell Eestilt ja tekike ning nukuke on käsitöö (viimane siis Rumi vanaema poolt) #BredenKids #EestiSuvi #NajellEesti #HM 

Kuidas me Rumiga haiglasse sattusime

Kuidas me Rumiga haiglasse sattusime