13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma suitsetamise maha jätsin

Kuidas ma suitsetamise maha jätsin

Räägin oma loo. 27 aastaselt jätsin ma maha kaks sõltuvust – suitsetamise ja mehed. Nagu ikka, siis kahjuks on tihti nii, et selleks, et saada aru elu sügavamatest väärtustest, peame me põhjas ära käima. Nii ka minuga. Minu põhjus on järgmine. #MyReasonIs

Aasta on 2012. Suitsetades päevas kaks pakki sigarette, kakeldes igapäevaselt oma tollase mehega ja juues öösel üksinda igatsevalt köögiaknast välja vaadates rummi, veini ja muid alkohoolseid jooke, saabus ühel momendil õnneks siiski see tõdemus, et ma ei taha nii. Erinevatel  inimestel on erinevad teed, aga minu teekond eeldas veidi mudas sompamist.

Ma olen alati olnud sportlik ja pidanud lugu tervislikust toidust. Teinud palju trenni, käinud jooksmas, sõitnud rattaga ja üleüldse võin ennast pidada väga positiivseks ja rõõmsameelseks inimeseks. Aga ühel hetkel ma ei tundnud ennast enam ära. Minu katsetused võtta uuesti ette hommikusi sörkimisi, lõppesid juba viie minuti pärast hingeldades ja kohalikust kohvikust endale suitsupakki ostes. Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et ma ei suuda sellest 22 aastaselt ülikoolis külge jäänud sõltuvusest kunagi vabaneda. Algus oli tüüpiline - "Ah, ma teen vaid ühe suitsu päevas ja ega ma siis endale oma pakki ei osta." Kuid peagi oli kursavennalt pidevalt suitsu rottida nõme ja ostsin siiski oma paki ning varsti juba ei olnud hommikukohvi päris sama, kui ei saanud samal ajal suitsu ette panna. Kahjuks aga avastasin ühel hetkel, et haaran suitsu järele igakord kui vaba hetk tekib juba automaatselt, ja silma ka ei pilgu, kui eelmise sigaretiga järgmist süütan, kuna välgumihkel on koju jäänud. Kaks pakki päevas ära suitsetada ei olnud mingi probleem. Juba ammu ei olnud suitsetamine mingi romantiline mõlgutus luuletusi kirjutades, vaid igakord, kui miski mind ärritas, pistsin suitsu jälle suhu. Hommikused köha maratonid olid nii tavalised, et inimesed tundsid köha järgi ära, kui ma ruumi sisenesin. Kuid 27 aastaselt peale mu elu esimest joogatundi, kuhu mu sõbranna mind poolvägisi kohale vedas, muutus kõik totaalselt.

Ma tulin Joogaruumi uksest välja, panin endale loomulikult kohe suitsu ette ja korraga tundsin, et ma ei taha seda. Ma ei taha nii enam edasi elada. Ma ei taha olla suitsetaja, ma ei taha igapäev üksi köögis pool joogisena nutta ja ma ei taha pidevalt mõelda, kas mu mees aeleb kusagil kellegi teisega ringi. “Mida sa teed oma eluga?”

Muutus ei juhtunud kohe, samal päeval, aga ma sain aru, mis ma pean tegema. Iga joogatunniga sai see kõik mulle aina selgemaks ja mõne kuu möödudes oli vaja vaid ühte tõuget. Kolm aastat olin ma kõik need võimalused käest lasknud, kui ma oleksin võinud lihtsalt oma asjad võtta ja minna, aga ma ei julgenud. Ma mõtlesin, et kes see teine mind ikka tahab. Enesehinnangust oli peale kuue aastase kogemuse, kahe järjestikuse, petmise kalduvustega mehega suhtes olemise, alles üsna hale vari. Aga midagi muutus joogaga – jooga õpetab armastust – ka iseenda vastu. Ja sellest oli mul kõvasti puudu. Mul oli alati vaja, et keegi teine mind armastaks, et ma tunneksin, et ma olen midagi väärt. Ja mu tollane elukaaslane sai sellest väga hästi aru ning justkui meelega jättis mu armastusest ilma. Parim õppetund eluks. Ma olin sõltuvuses suitsetamisest ja meestest.

Mis edasi juhtus oli vägev. Oli üks pidu, üks teine naine ja ma olingi läinud. Mitte lihtsalt läinud, vaid läinud teise riiki. Ma mõtlesin, et kui ma nüüd siit suhtest kohe ei lahku, soovitatavalt nii kaugele kui võimalik, siis ma kardan, et ma ei suuda seda kunagi teha ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd suitsetamist maha ei jäta, siis ma ei tee seda kunagi. Seega ma jätsin mõlemad sõltuvused korraga maha – suitsetamise ja mehed.

Tihti varem oli juhtunud nii, et kui ma olin vihastunud oma mehe peale, siis tundus parim kättemaks hakata tegelema suuremat sorti enesehävitamisega – suitsetada veel rohkem, pidutseda oksendamiseni ja suurest pohmellist hommikuti pizzat õgida. Ma ei tea, kas vanus oli selline, või asi oli taas joogas, aga seekord ma tahtsin teha teisiti. Ükski mees (või naine või mis iganes) ei ole väärt seda, et iseennast õhku lasta. Vastupidi, parim karistus on tulla mudast välja pea püsti ja tugevamana kui iial varem. “Las ta vaatab ja praeb selles, kui hästi sul läheb.” Ja ma mõtlen päriselt hästi, mitte “Instagramm/Facebook” hästi.

Ma hakkasin uuesti käima jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, millest saigi minu uus meditatsioon. Ma ühinesin spordiklubiga ja peagi juba sai minust selles samas spordiklubis joogatreener. Ma muutsin täielikult oma toitumist ja loobusin karvaste ja suleliste söömisest. Panin randmele aktiivsusmonitori ja hoolitsesin selle eest, et vähemalt 10000 sammu igapäev täis tuleks. Ja noh, jäädes ausaks, siis käisin ma siiski ka pidutsemas, aga üksi köögilaua taga rummkoola joomisele eelistasin nüüd sõpradega tantsimas käimist. (Ja nendel päevadel tuli neid samme ka kõvasti rohkem.) Ühel hetkel avastasin, et ka minu iga hommikused köhimised on ootamatult vähenenud ja siiani on see üks suurimaid motivaatoreid, miks mitte suitsetada.

Nüüd on taastunud mu usaldus meeste vastu, aga mitte sellepärast, et kogu meessugu on muutunud, vaid muutunud olen mina. Armastades iseennast ei ole mul vaja enda kõrvale meest, kes koguaeg mulle korrutaks, kui lahe ma olen, sest ma tean seda ise. Teades oma väärtust, ei luba ma endaga halvasti käituda ja mees, kes on mu kõrval, teab seda ja on ise täpselt sama lahe. Me käime koos joogas, maratoni jooksmas, matkamas ja rattaga sõitmas.

Veel lahedam on see, et nüüd elab siin maailmas meiega koos ka meie pisikene tütar Rumi, tänu kellele on sport selle klassikalises mõttes jäänud küll mõneks ajaks tahaplaanile, aga tänu kellele oleme jalutanud juba kõvasti rohkem kui 10000 sammu päevas. Ma ei ole ennast iial tervislikumana tundnud kui hetkel oma 9 kuuse tütre kõrval. Ja no ei ole vaja muretseda, küll ma juba kord sõpradega peole ka lähen, aga mitte ennast hävitama vaid naerma ja liigutama.

Ma ei ole kuri, ega kurb ega pettunud. Kõik need asjad mu elus on juhtunud selleks, et ma oleksin siin. Kui senised valikud enam ei teeni, siis iga hetk on võimalus valida teine teekond. Kas siis jooga, Fibiti aktiivsusmonitori või mentori abiga. Vahet ei ole, see on minu elu, ja peaasi on see, et mina oleksin õnnelik. Meil kõigil on vaid üks elu, teeme siis nii, et see elu oleks lahe. #MyReasonIs

Kuidas oled oma elu muutnud Sina? Mis sind õnnelikuks teeb?

Fotod tehtud 2016 aastal Aasia reisil.

Kuidas kapsas meid mürgitas

Kuidas kapsas meid mürgitas

Kuidas me Hispaaniasse läksime

Kuidas me Hispaaniasse läksime