13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas me Hispaaniasse läksime

Kuidas me Hispaaniasse läksime

Kirjutan meie viimasest nädalast enne lendu Valenciasse, kuhu me pooleks aastaks elama tulime. Selle postituse kirjutasin telefonis koos Rumiga vanaema kodu suures voodis laiutades. Ehitasin patjadest müüri enda ja Rumi vahele, et telefoni valgus teda üles ei ärataks. Rumi magas mu kõrval õndsat und ja Janno oli juba ammu teel Valenciasse.

See, kuidas täpselt minna, ei olnud meile selge kuni viimase hetkeni. Sekeldusi oli nii palju, et ma tegelikult ei olnud veel päev enne lendugi päris kindel, kas kõik vajalik sai ikka tehtud või peame esimese lennukiga tagasi tulema.

Nagu ma juba ühes postituses mainisin, siis meie esimene mure oli, kas minna auto või lennukiga. Ja esialgne plaan minna autoga hakkas vaikselt hääbuma, kuna viimased sõidud koos Rumiga lõppesid enamasti tema hingetu nutu ja minu või Janno hingeldavate püüdlustega laulda, tantsida ja mis iganes muud moodi Rumi lõbustada, et see tunnikegi autosõitu üle elada. Olgu, läksime lennukiga.

Hakkasime siis sõpradelt küsima, mida nad kaasa võtta soovitavad. Kui olime aru saanud, et ilma turvatooli ja käruta kaugele ei reisi, vähemalt mitte turvaliselt, nagu tooli nimigi vihjab, siis teatas Janno, et kuule, teeme ikkagi nii, et tema läheb autoga ja meie Rumiga lendame lennukiga järgi. Idee hea, aga siis oleks vaja teada, kuidas seal Valencias nende parkimistega lood on. No et kas oleks vaja võtta kodu, kus parkimine on hinnas või saab seal kuidagi maru lihtsalt ka tänaval parkida. Nagu ikka, otsustas selle küsimuse meie eest lõpuks juhus. Umbes nädala aja jooksul 100 korteri edasi-tagasi vaatamise järel saime teada, et vähem kui aastaks üürides peame niikuinii vaatama lühiajalisi rendipakkumisi, kus valik on väiksem ja parkimisest ei ole juttugi. Ehk siis üks korter oli, mis sobis ja selle me võtsime. Mis lõpuks kujunes välja võrratuks lahenduseks, kuna Valencias on keskusest väljas küllaldaselt tasuta parkimise võimalusi.

Ja siis kõige suurem mure – kuidas saaks nii, et talvekummidega Eestist startides jõuaks suvekummidega Hispaaniasse? Kas teil on ideid? No meil olid mõned. Fakt oli see, et naeltega me Lätist kaugemale sõita ei tohi nii ehk naa. Teine variant oli kuskilt osta kasutatud lamellid ja siis nendega minna. See idee kanti lõpuks nii guugli kui Janno venna poolt maha: lamellid maanteel sõidate nii siledaks, et neil pole lõpuks mingit pidamist. Ja kuna siin seoses lapsega on tasa, õige tasa, ka minust viimanegi ossipiisk hakanud haihtuma, siis turvalisus on väga tähtis. Ja otsustasime, et alla tulevad korralikud suvekummid ja minema tuleb hakata enne lund. Aga millal enne on ilmateatel õigus olnud?

Tuli välja, et nüüd. Ja õnneks me seda ilmateadet ka uskusime, sest muidu oleks lood väga hapud olnud. Seega startis Janno täpselt päev enne lume tulekut  ja ootas meid juba koos kogu kolaga ees. Ja nagu olen ilmateadet jälgides aru saanud, siis seda sula oodates oleksime ikka veel Eestis.

Viimane vahva seik oli see, et ma ei mõelnud pakkides üldse selle peale, et nädal aega on pikk aeg ja ma oleksin pidanud siiski midagi endale ja Rumile Eestisse ka jätma, mida selga panna. Põhimõtteliselt käisin kodus pesuväel ringi ja koolis eksameid tegemas õe riietega. Rumile valisin ruttu Breden Kidsist popid uued riided, et ta vaeseke päris alasti ei peaks lennukisse minema. Napilt oleks meie ainukeseks üleriideks olnud lina, milles ma Rumi kõhul kannan. Sain ka nädalaks Stroller24-st Greentomi ökokäru laenuks, seega lahenes kõik siiski lõpuks päris kenasti :)

Lendasime seljakoti, lina ja hiiglasuure Chicco Boppy padjaga, millest ma rääkisin eelmises postituses ka pikemalt, Jannole järgi ja nüüd juba naudime taas oma Eestist kaasa toodud riideid ja mänguasju.

Adios!

Riided @bredenkids Stuudio @janne.ee

Artikkel ilmus 14.01.2018 Õhtulehes.

Kuidas ma suitsetamise maha jätsin

Kuidas ma suitsetamise maha jätsin

Kuidas Rumi sukeldumist õppis

Kuidas Rumi sukeldumist õppis