13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas Rumi esimest korda lennukiga lendas

Kuidas Rumi esimest korda lennukiga lendas

Esimene lennureis jaanuaris koos Rumiga läks tegelikult võrratult. Ega ma eriti ei kartnud ka, kuna Rumi on jätkuvalt rinnabeebi. Teadsin kohe, et eks proovin kuidagi nii ajastada, et ta enne lendu magama ei jääks ja siis lennukis pistan talle tissi suhu ja loodetavasti magab lihtsalt selle kahetunnise lennureisi maha. Ja kõik täpselt selline oligi. Veebruaris Tenerifele lennates oli juba natukene teine lugu, aga sellest räägime hiljem. Mõne väikse erandiga selles suhtes, et kuna oli siiski väga kitsas, siis eks seda uudistamist ja soovi minna pinkide vahele roomama oli ka omajagu.

Esimene lend oli kell pool kaheksa, seega jõudsime lennujaama juba enne kella kuut hommikul. Isegi mu väikeõde, kes ei ole just parim hommikune ärkaja, tuli meid lennujaama koos vanaemaga saatma, kuna tegelikult viisin ju ikkagi ühe pereliikme pere juurest minema. Sinna lennujaama nad nuttes maha jäid. Ega Rumi ei saanudki aru, mis juhtus. Õnneks tulevad nad kevadel külla ja seda taaskohtumist ei jõua ma ära oodata, kuid üks taaskohtumine oli meil alles ees. Nimelt oli ka Janno ju kümme päeva meist eemal olnud ja võib öelda küll, et Rumi on tõeline issi tütar.

Esimene lend hilines pool tundi ja kahe lennu vahe oli kaks tundi, seega väike hirm, et kas ikka jõuame kenasti, oli küll sees. Kuna mul ja Rumil on erinevad perekonnanimed, siis olin kogu aeg valmis, et keegi palub mul hakata tõestama, et tegemist on minu lapsega ja et isa ka on andnud nõusoleku temaga reisimiseks. Õnneks keegi ei küsinud mult neid dokumente, mis mul olid küll kaasas, aga mitte notariaalselt allkirjastatud, vaid lihtsalt välja prinditud.

Teine mure oli selles, et kuna reisisin koos imikuga, siis mingil põhjusel oli vaja, et ma teeksin teises lennujaamas uuesti check-in'i. Mõtlesin, et kui ma nüüd pean hakkama välja minema, siis see kõik võib ikka omajagu aega võtta. Vankrit mul kaasas ei olnud, vaid Rumi oli kenasti linaga mu küljes, mis tegi lennujaamas liikumise küll väga hõlpsaks. Kuid ega seegi kunagi kindel ei ole, kas nad lubavad check-in'ist läbi nii, et laps on su küljes, või pead sa ka lina lahti võtma ja siis see sahmimine oleks kindlasti olnud kohutavalt tüütu. Õige see on, et ühe lapse jaoks oleks hea, kui on kaks täiskasvanut. Avastasin aga enda rõõmuks sekund enne väravate alast väljumist, et sealsamas on masinad, kus saab teha järgmisele lennule check-in'i ja nad prindivad sulle pardakaardi. Super üllatus ja jõudsin kenasti järgmisele lennule.

Lennukis Rumi magas kenasti. Ma tõmbasin Chicco Boppy padja endale ümber – see on selline hiigelsuur imetamise ja kaelapadi (loe selle kohta siit.) – ja Rumi panin sinna peale, tissi otsa. Kohale jõudes oli tal vist nii magus uni, et sidusin ta linasse ja ta vaikselt tukkus edasi, kuni nägi issit. Oeh, vot see taaskohtumine oli armas. Lihtsalt sirutas vaikselt käed välja Janno suunas ja pani rahulolevalt pea talle õlale.

Oh, oleks siis sellega meie seiklus lõppenud, aga ei. Meid ootas veel ees kolm tundi autosõitu Madridist Valenciasse, kuna ostsime piletid nii viimasel minutil, siis oli Madridi palju odavam osta kui Valenciasse. Ja no autoga Rumile sõita ei meeldi. Olin valmistanud ette kolme tunni jagu multikaid, aga õnneks oli Rumi vähemalt esimesed kaks tundi nii põnevil, et vaatas ainiti aknast välja ja mängisime niisama.

Ja siis jõudsime meie uude Hispaania koju – ja no vot, see on kodu. Tegelikult ka, vahel mõtlen, et miks ma lihtsalt siin ei elagi.

Kui te saaksite elada ükskõik kus, siis kus te tahaksite elada?

Artikkel ilmus Õhtulehes 04.02.2018

Kuidas Rumi võõrastamise perioodi vahele jättis

Kuidas Rumi võõrastamise perioodi vahele jättis

Kuidas ma 32 aastaselt vahetusõpilaseks läksin

Kuidas ma 32 aastaselt vahetusõpilaseks läksin