13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma kaks ööpäeva Rumiga kahekesi olin

Kuidas ma kaks ööpäeva Rumiga kahekesi olin

Valencias jäin aprillis kaheks päevaks Rumiga üksinda ja juba ma väsisin ära. Tõepoolest – kallid emad, kuidas te seda teete? Mina isiklikult paneksin üksikema staatuse aasta ema valimisel väga suureks plussiks, mitte ei alahindaks neid nii,nagu seda hetkel tehakse. Isegi kui laps päev otsa multikaid vaatab ja šokolaadi sööb. Sest ta ei tee seda niikuinii.

Tegelikkuses ma võin ta šokolaadikommidega üle kallata ja koju kinoekraani osta, aga ta valib ikkagi minu jala küljes rippumise sel hetkel, kui ma lähen süüa tegema. No šokolaadi pole ma talle pakkunud, aga multikad huvitasid teda ainult selle hetkeni, kuni ma nõusid pesema läksin. Siis oli kõige põnevam ilmselt see, mis toimus seal kõrgel-kõrgel, kuhu tema ei ulatunud. Isegi vann ei toiminud teisiti, kui et ma pidin sinna sisse ronima ja siis ka eelistas ta vannis mängimisele mu süles istuda ja piimtoituda.

Jannoga ta päris nii ei käitu. See on ikka rohkem see emmearmastus, mida taoliselt väljendatakse. Sain ka mänguväljakul oma esimese sildaviskava nutva lapse kogemuse, kui hakkasime sealt ära tulema ja proovisin teda vankrisse panna. Rumist sai enda esimese sünnipäeva eel toddler. Ta tegelikult ei saanud seal mänguväljakul ju eriti midagi tehagi, kuna ta ei kõndinud veel siis ja lastekiike seal ka ei olnud, aga ikkagi oli seal palju vahvam kui kodus juba harjunud mänguasjade keskel. Ja kui me veel randa läksime! Seda rõõmu on raske kirjeldada ja veel raskem keelata, aga ma otsustasin, et vankriga ma üksinda enam seda ette ei võta. Lihtsalt ei jaksa vankrit läbi liiva vedada nii, et Rumi on samal ajal süles.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et kui me saime lõpuks endale Eestisse oma kodu, siis Janno käis korraks Eestis asju ajamas. Rumi sai endale oma toa, oma loa ja meie saime magamistoa, mida ma arvasin, et me arvatavasti enne Rumi kooliminekut ei saa kasutada, kuna magame kõik kolmekesi Rumi lastevoodis, aga nüüd juba paar nädalat harjutame teda öösel ilma rinnata magama. Mina tegin siis Valencias kaks päeva koolist poppi ja olin täiskohaga ema. Ma ei kujuta tegelikult isegi ette, kuidas sa poole kohaga saaksidki ema olla, kui sul ei ole kedagi abiks. Tegelikult oli ju maru vahva. No ikka väga-väga lahe, aga enda vajadused tuli küll välja lülitada.

Hommikud olid meil nagu ikka. Ärkasime umbes kell 7 ja Rumi oli hommikuti alati üliheas tujus. Äratas mind tasase lalinaga üles, aeles veidi tissi otsas ja siis panin ta potile, kuhu tegi kenasti hommikuse pissi, vahel ka selle teise asja.

Öine mähe kaalus sada tonni ja panin uue. Päeval pidin vaid paar korda vahetama, kuna kui kohe pärast uinakuid ja söömist potile panna, saab enamik pisse kinni püütud. Siis ta mängis nii tunnike, kuni ma enda kohutava pissihädaga ringutasin, aelesin ja scrollisin telefoni. Teise tuppa minna ei tohtinud, siis oli kogu hommikune rahu rikutud, seega WC pidi ootama. Umbes 9 paiku sättisime ennast kööki, kus panin Rumile pudru tulele (käisin käppelt WC-s) ja lömastasin põrandal istudes kahvliga kausis banaani. Et Rumi ka näeks.

Kui mäletate, siis ei saanud köögis püsti seista, siis oli jälle kodurahu rikutud. Valencias oli meil laua külge käiv söögitool Mountain Buggy. See on super lahe, kuna Rumi istub koos meiega lauas, aga samas ei saa seda tuua näiteks kraanikausi juurde, et Rumi näeks, mida ma teen ja oleks arvatavasti rohkem olukorraga rahul. Eestis ootas Chicco Polly, aga hetkel ei ole meil veel kööki, kus üldse toimetadagi.

Söömised toimuvad meil siiani mähkmete väel (minul on ikka riided seljas), kuna Rumi harjutab usinasti lusika kasutamist ja isegi kui lusikas sinna suu juurde jõuab, kukub puder enamasti vahetult enne suhu jõudmist sülle ja Rumi lutsutab võiduka näoga tühja lusikat. Ma  ikka plaksutan ja hüüan talle braavo. Vähemalt jõuab midagigi suhu.

Veidi veel mängime ja saabub lõunauinak. Rumi on juba alates jaanuarist keeldunud teisest lõunaunest. Asi selles, et kuna ta Jannoga kõhukotis magab 2-3 tundi, siis tal vist ei ole seda teist und vaja. Minuga magas ta vaid tunnikese, kuid ka siis ta enamasti seda teist und ei taha ja vankris magab ikka vähemalt kaks tundi. Peale lõunaund käisime õues mägimas ja siis tuppa, Rumi jala küljes rippumas, süüa tegema. See tähendab, et tuppa tulles ta ei rippunud jala küljes, aga terve söögitegemisaja küll. Peale sööminguid käime alati korraks vannis, kuna ta on üleni toiduga koos ja mulle annab see võimaluse kiiresti pesta hambad, nägu ja käia pissil.

Kui jääb mulje, et ega me midagi ju ei teinudki, siis see on ekslik. Kogu aeg tegime, see tähendab, et Rumi muudkui toimetas ja mina istusin ja vaatasin, kuidas ta toimetab. Õues vaatan ainiti, et ta midagi eluohtlikku endale suhu ei paneks ja et suuremad lapsed talle peale ei astuks. Toas lihtsalt pean istuma tema juures, sest kui ma hakkan nii-öelda enda asju tegema, siis Rumi tahab mind kangesti aidata ja see aitamine võib põhjustada rohkem kaost kui abi ning võib lõppeda sellega, et ta kas kukub kuivatusrestiga pikali, libiseb vannis, jätab näpud sahtli vahele või saab kuuma rasva pritsmetega pihta, seega ma eelistan nendes asjades ta abist loobuda ja pigem paneme koos klotse karpi ja võtame sealt välja.

Mulle tundub, et selle kahe päevaga saime me nii palju lähedasemaks, et ma täiesti kujutan ette, et selle üksikemaduse pluss on see, et oletegi lapsega parimad sõbrad. Igatahes oli Rumi kaks päeva hiljem hommikul Jannot nähes üliõnnelik, et ta teine parim sõber ka koju tagasi jõudis. Ja mina olin ülirõõmus, et sain taas pea puhtaks pesta. 

Proovime tooteid - BAMBO Nature

Proovime tooteid - BAMBO Nature

Kuidas ma Pariisis käisin

Kuidas ma Pariisis käisin