13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas me Fallast tähistasime

Kuidas me Fallast tähistasime

15.–19. märts toimus Valencia suurim festival La Fallas. Mul ei olnud õrna aimugi, millega tegemist, aga kogu linn kihas juba jaanuarist saadik, et Fallas siin ja Fallas seal. Isegi meie korteri omanik ütles, et oh, kui hea aja te siia tulemiseks valisite, märtsis on ju La Fallas. Tudengid küsisid üle päeva üksteiselt, kas kõik on Fallaseks valmis. Õppejõud lõpetavad tunde pidevalt varem, sest on pidustuste kuu. Hispaanlastele meeldib väga puhata ja pidutseda. Ja kui Fallas sai läbi, siis seda nagu poleks kunagi toimunudki.

Okei, ma eeldasin, et ju see Fallas on midagi sarnast nagu meie vanalinnapäevad. Et kuskil kesklinnas on pealava ja siis seal ümber toimub veel üritusi. Googeldades sain niipalju targemaks, et ehitatakse hiiglaslikud, tavaliselt satiirilised kujud ja siis põletatakse need viimasel päeval maha. See kirjeldus meenutab mulle Californias toimunud Burning Man-i. Tuleb välja, et Fallase festival on isegi UNESCO listis. Ma arvasin, et sinna saavad vaid ehitised ja pargid ja vanalinnad ja muu taoline. Ja niipalju siis sellest, et tegevus toimub kesklinnas. Tuleb välja, et igas linnaosas ehitatakse ja põletatakse omad nukud.

Sellele faktile vihjas juba mu Valencia emme-beebi Facebooki grupp, kus üks viimast kuud rase neiu küsis, kuhu linnaossa ta peaks Fallase ajaks minema, et saada veidi rahu ja juhul, kui sünnitus algab, ikka haiglasse pääseks. Talle soovitati Valenciast lahkuda.

Ma saan sellest soovitusest täitsa aru, kuna märtsi alguses jalutasin ma kesklinnas ja rääkisin telefonis vanaemaga juttu, kui järsku hakkasid kostuma plahvatused. Kui need lõppesid, olin veidi segaduses. Kas juhtus midagi, kas ma peaksin kartma? Igal pool olid politseinikud suurte automaatidega, aga väga rahulikult liikuvate inimmasside järgi sain aru, et midagi ohtlikku küll lahti ei ole. Igatahes läksin siis enda bussipeatusesse, kus oli kõikide tabloode peal kirjas atascado. Internetist leidsin vastuseks, et bussid on lõksus. Võtsin ratta ja hakkasin läbi rahva koju väntama. Peagi mõistsin, et see ongi Fallas.

Vanaisad seisid tänavanurkadel oma lastelastega ja loopisid paugukaid. Nagu aastavahetusel, aga see lihtsalt kestab terve märtsi. Iga päev kell kaks kostuvad üle linna suured plahvatused. Mida lähemale nendele plahvatustele minna, seda õõnsamaks seest võtab. Ma tegin ka Instagrammis sellest paar live, kui keegi juhtus nägema. Kell kaheksa õhtul toimus suur valgusšõu, millega meil vedas niipalju, et üks oli kohe meie maja all.

Mul oli nutumaik kurgus nagu ooperit vaadates. Olen lihtsalt selline. Tänavad olid kinni pandud, kuna igal pool olid väikesed turukesed ja müügiplatsid. Autodega sõitmise võis mõneks ajaks unustada. Seega jah, üheksandat kuud rasedana oleks mõislikum linnast välja sõita.

Meie maja eest jalutas üle päeva mööda paraad, kus domineerisid küll traditsioonilised kostüümid, kuid võis märgata ka kõndivaid kakajunne ja vildikaid. Ma kujutan ette, et need on Fallase traditsioonist juba üsna kaugel. Traditsiooniliselt tähistati nimelt Püha Joosepi päeva, mil kõik nukud pannakse põlema ja toimub suur tulešõu. Hiljem arenes see viiepäevaseks festivaliks ja nüüd juba lausa kuu aja pikkusteks pidustusteks.

Nukke, mida põletada, ehitatakse terve aasta, aga õnneks saab rahvas valida ka oma lemmiku, mis rändab muuseumisse koos teiste nukkudega, mis eelmistel aastatel tuleriidast säästeti. Käisime ka muuseumis neid nukke Rumile näitamas ja tundub, et Rumilgi on ilutulestikuga soojad suhted. Naerab ja kilkab kaasa.

No mis ma siin ikka pikalt vatran, panen teile veidi pilte ka nendest nukkudest!

Järgmine aasta tulge siis ise Valenciasse seda värki vaatama. Tänavad on pidu täis.

Artikkel ilmus Õhtulehes 18.03.2018

Kuidas ma Õhtulehe kommentaare lugesin

Kuidas ma Õhtulehe kommentaare lugesin

Kuidas Hispaania talv üle elada

Kuidas Hispaania talv üle elada