13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

#EIONEI

#EIONEI

Minuga juhtus aasta lõpus üks kummaline asi ja kahtlesin kaua, kas peaksin sellest üldse rääkima, kuna mingi osa minust tundis, et see võib-olla ei ole minu asi.

Nimelt lisati mind kogemata ühte Facebooki vestlusesse. Minuga on seda ka varem juhtunud ja alati ma pole kindel, kas lisatakse kogemata või keegi teeb lolli nalja. Et aru saada, mis seekord juhtus ja kas ma tunnen neid inimesi või mis nad minust tahavad, pidin kerima vestluse algusesse. Nende kõnepruuk oli nii vigane. Pidin mitu korda lugema, et üldse midagi aru saada. Mingil hetkel mõistsin, et tegelikult taheti lisada tütarlast, kelle nimi on minu nimega väga sarnane.

Nende vestlus oli minu jaoks nii räige, et uue aasta saabudes kripeldas see ikka veel mul südames. Lühidalt oli lugu järgmine: noored kutid rääkisid sellest, et tahaks enne uut aastat pidu panna ja vähemalt üks neist soovis ka korralikult seda täiskasvanute asja teha (või siis lihtsalt selle kallal nalja teha). Selleks oli vaja valida ka välimuse järgi noored (13–14 aastased) tüdrukud, kes loodetavasti tooksid peole alkoholi ega oleks pesulauad. Võib-olla see kõik oli üks suur nali, aga naljakas see kohe kindlasti ei olnud. Labane, jah, aga mitte naljakas.

Vähe sellest, et mul endal on kasvamas tütar, on mul samaealine õde ja ma olen ju ka ise olnud noor tüdruk. Ilmselt on neid noori veel, kelle jaoks selline suhtlemine, joomine, seksuaalne mõnitamine ja ärakasutamine ei ole naljakas.

Võib-olla päästab mõne tüdruku see, kui nad näevad, mis juttu poisid nende selja taga on võimelised rääkima. Need, kes on kahe vahel, kas minna kambaga kaasa ja juua ennast täis ning avastada siis, kuidas keegi neid järsku peol purjus peaga ilma nõusolekuta käperdab, õpiksid ütlema, et #eionei. Avaldasin selle vestluse (jättes noormehed ja tüdrukud anonüümseks) oma instagrammis

See, mis edasi juhtus, pani mind ausalt öelda ahhetama. Aimasin, et neid tüdrukuid jagub, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, aga et neid on nii palju?! Mulle tuli sadu kirju eri lugudest, mis on tüdrukutega juhtunud ja kuidas see neid on puudutanud.

Paraku kirjutas mulle ka mõni tütarlaps antud vestlusest, kes oli väga vaimustunud, et tema kaudselt (küll anonüümselt) minu Instagrami sattus. Kogu selle jama põhjuseks võibki olla vaimustus suurest tähelepanust, vajadus kuuluda kampa ja meeldida “sõpradele”.

Kujutan ette, et nii võibki korralikust perest tore noor sattuda olukorda, kus tema sõber vägistab purjus ja teadvusetut alaealist ning sunnib teist poissi seda näiteks filmima. Noorte jaoks võib see tunduda suur nali, aga kahe inimese elu on rikutud. Selle tüdruku, kes võib-olla oli sellesse samasse poissi armunud ja tuli vaid sellepärast peole kaasa. Ja selle poisi, kes filmis ja peab selle süütundega elama elu lõpuni, kuna selline käitumine ei olnud talle loomuomane. (Lisaks on see kriminaalkorras karistatav – toim.)

Enne, kui ma selle vestluse avaldasin, tundsin ennast nagu see kaameraga poiss, kes näeb pealt, et kellelegi tehakse liiga, aga ei võta midagi ette. Ja ma otsustasin, et sel teemal peab rääkima, kuna keegi ei tohi jääda üksi. Noorel inimesel peab olema võimalus kellegi poole pöörduda. Rääkige oma vanematega või parima sõbraga või koolipsühholoogiga või kirjutage kasvõi mulle. Ja siis sa avastad, et sa polegi üksi. Meid on palju, kellele on teismelisena liiga tehtud. Ka mulle. Ka peol. Ka alaealisena. Ja ka minul oli piinlik kellelegi rääkida.

Aga ei on ei! Isegi kui see 'ei' pole öeldud sõnadega. Isegi kui ta väidab, et ka sina tahtsid. Uskuge mind, poisid saavad väga hästi aru, kas sa tegelikult ka tahad või mitte. Ütle "Ei!" ja jaluta minema. Või kui sa näed, et su sõbrale/sõbrannale tehakse liiga, siis ütle ka "Ei!". Ja kui sa ei julgenud või julgesid, aga sind ei kuulatud ning midagi siiski juhtus juba, siis räägi sellest. See ei olnud sinu süü!

Ilmselt selle vestluse juures ajaski mind kõige rohkem vihale, et need kutid tundsid, kuidas nad saavad ja võivad öelda ja teha, mida tahavad. Ilma igasuguse häbita lisasid nad tüdrukud sinna vestlusesse, sest see kõik on ju nii naljakas. Ei, see ei ole naljakas!

Võin liialdamata öelda, et olen saanud sadu kui mitte tuhandeid kirju (mul ei ole energiat, et neid kokku lugeda) alaealistelt ja ka täisealistelt, kes räägivad oma kogemustest lapsepõlves. Nad räägivad neis kirjades, kuidas neid on kas ära vägistatud või on sugulased neid käperdanud või lihtsalt libuks, paksuks vms sõimatud. Õieti pole selle loo juures lihtsat mitte midagi. See on kurb, kuna need kõik teod on jätnud inimestesse suure jälje, mis kriibib, kraabib, veritseb ja karjub nende tüdrukute ja naiste hinges.

Ühe käe näppudel saan kokku lugeda need kirjad, mille on saatnud poisid või ka tüdrukud, kes viitavad, et poisid pole ainsad ahistajad ja tegelikult juhtub poistega neid samu asju. Ma olen selles täiesti kindel, muidugi. Maailm pole kunagi nii must-valge, et saaksime näpuga näidata ühele ja ainsale süüdlasele. Kuid fakt on see, et neid kirju kirjutavad mulle tüdrukud ja enamasti poistest. Miks see nii on? Kas poisid ei julge rääkida? Või on see kurb tõde, et 99% seksuaalkuritegudest juhtubki ainult tüdrukutega?

Ma ei tea, mis on selle põhjus ja ma soovin väga, et neid lugusid oleks vähem, aga paraku see nii pole. Võid minna minu Instagrami ja vaadata #eionei story'sid, siis näed ka ise, millest räägin. Olen avaldanud lood tüdrukute loal anonüümselt ja muutmata kujul. Tüdrukud ise tahavad jagada, kuna nad loodavad, et teistega nii ei juhtu. Tegelikult me, naised, tahame oma südames kokku hoida. Ma ei tea, mis siin maailmas on nii valesti läinud, et me ei julge oma kõrval seisvale tüdrukule appi minna.

Hiljuti rääkisin sel teemal Jannoga, kes ei saa aru, mis tunne on mul üksinda õhtuti koju jalutada. Ta on kaks meetrit pikk ja räägib tihti, kuidas talle väga meeldib pimedatel ja tundmatutel tänavatel uitada. Eriti reisides.

Kui mina pean jalutama 15 minutit läbi vanalinna Balti jaama, surun võtmed taskus tugevasti pihku ja harjutan mõttes lööki jalgevahele. Ise samal ajal pidevalt otsides, kustkaudu oleks kõige parem jooksu pista. Ei ole vahva. Vahva oleks tähti vaadata, kuid mu enesekaitse refleks ja kogemus on õpetanud, et peab valvel olema.

Teiseks on naistel ilmselt loomu poolest suurem empaatiavõime. Võib-olla lööb neil emainstinkt välja, kui näevad, et kellelegi tehakse liiga. Poistel ilmselt löövad välja vaid hormoonid. See kõik oleks okei, aga tänu internetile ja nutitelefonidele on tekkinud olukord, kus saabki üksteisele si*asti öelda nii, et ei pea kunagi teisele päriselt otsa vaatama. Seega ei pea kunagi nägema ka seda, kui haiget sa oma lausetega teisele teed. Ja ilmselt ei saagi nii normaalne empaatiavõime välja areneda.

Noored on oma arengus jäänud justkui alla seitsmeaastase lapse tasemele, kus kogu maailm keerleb nende ümber ja teiste emotsioonidest on keeruline aru saada. Võimalik, et see on ka aeg, mil saadi esimesed nutikad läpakad, mis hakkasid asendama lapsehoidjat ja kahjuks ka vanemaid ning sõpru. Sest vanemad peavad järgmise tutika mudeli jaoks raha teenima ja sõbrad istuvad oma tahvlis, seega välja keegi niikuinii ei tule. Ja kui ka tulevad, siis lihtsalt selleks, et õues koos telefonis istuda ning vaadata tobedaid videoid, halba eeskuju pakkuvaid streamer'eid, scroll'ida Tinderit (jah, kirjadest selgub, et ka 13-aastased kasutavad Tinderit) või saata Messengeris kellelegi solvanguid.

Paar päeva tagasi sõitsin trammiga, kui kaks (arvan, et umbes 13-aastast) kutti laiutasid esimestel toolidel, blokeerides nõnda reavahe, ja vaatasid mingeid videoid, heli üle trammi möirgamas. Samal ajal rääkisid nad juttu, kuid ei vaadanud kordagi teineteisele silma. Ma ei kuulnud, mida esimene kutt küsis, aga kuulsin selgelt, kuidas teine kutt talle vastas: “Ma pean seda raamatut lugema, sest mu ema on mingi haige v*rdjas.”.

Siis nad väljusid ja elu läks edasi.


Artikkel ilmus Õhtulehes 06.01.2019 ja 13.01.2019

6 jooga müüti

6 jooga müüti

Proovime tooteid - SleepAngel lastele

Proovime tooteid - SleepAngel lastele