Nagu emmede seas ikka popp, siis mõtlesin ka mina, et peaks hakkama kirjutama oma seiklusi üles. Tegelikult olen ma seda ju ennegi teinud siin ja seal, aga praegu on nagu mingi uus etapp elus taas algamas ja tahaks oma mõtteid jagada ning samas tahaks ka kuhugi jäädvustada igasugused reisimise, jooga ning arvatavasti peagi ka beebinduse fotod. Tobe koguda neid enda telefoni ja siis arvutisse ja siis uude arvutisse, nii et vana arvuti on alles justkui lihtsalt pildi hoidlana. Ehk siis arvatavasti hakkan ma siin ja seal avaldama ka vanade postituste kokkuvõtteid erinevatest blogidest, mida olen elu jooksul pidanud.
Aga nüüd kõige tähtsama juurde. Ma olen 10 kuud rase olnud. Täpsemalt siis 41+3 nädalat. Ja see on olnud päris karussell. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis seda, et võiks beebi saada, olen ma tundnud üsna täisealiseks saamisest peale. Ju siis ei olnud õigeid hetki või isa kandidaate. Ja ilmselgelt oli liiga palju vaja veel pidutseda ja reisida ja möllata (mida ma küll ei saa väita, et ma nüüd vähem hakkan tegema, aga mõneks ajaks kindlasti). Igatahes kohtusin ma Jannoga ja põhimõtteliselt meie teisel kohtingul, kui ta küsis mu käest, et mis mina elust tahan, siis ma vastasin talle, et tegelikult tahaks nüüd saada beebi ja maja ja koera. Imetlusväärselt, ma ei tea siis kas samuti suurele soovile beebi saada või meeldis talle pigem see beebide tegemise protsess, ära ta ei jooksnud ja kohtusime edasi.
Aasta ja 41 nädalat hiljem vaatan kuidas Janno mu kõhuga pikki vestlusi maha peab teemadel, kuidas on aeg tulla emme kõhust välja, sest onnid vajavad ehitamist, India avastamist ning Photoshop õppimist. Sellised plaanid on Jannol. Mul on veidi argisemad mured, teemadel vaktsineerimine, turvatoolid, emakatoonused ja beebi kaka seos minu toitumisega. Vana hea.
Aga viimaste päevade mure on tegelikult see, et miks beebi ikka veel mu kõhus on. Mul oli saatekiri tänaseks esilekutsumisega. Ja mu masterplan oli, et ma ikka kenasti räägin arstiga, et kui ikkagi ei mina ega beebi otseselt ohus ei ole, siis anname talle veel võimaluse ise tulla. No ma ei tea, kas asi on selles, et on pikk nädalavahetus (töölisrahvapüha ka ju esmaspäeval) ja hea mõnus reedel ikka sisse kirjutada haiglasse kõik (järjekord oli meeletu) või ongi asi nii nagu mind hoiatati, et kui sa juba üle ukse astud, siis nad sind enam välja ei lase, aga välja mind enam ei lastud. Jope ja saapad ka võeti ära, et ma ei saaks õue jalutama minna. Mul on natukene selline tunne nagu ma oleksin filmis “Lendas Üle Käopesa”, kus rõõmsasti tuled haiglasse ja siis avastad ennast auk kuklas. No nii hull see asi muidugi ei ole ja ma saan aru küll, et arstid tahavad head ja teevad oma tööd südamega, aga ma lihtsalt ei ole üldse kindel, kas mina peaksin siin olema. Öeldi, et beebil ei ole enam nii hea vereringe ajus kui peaks, et kui veel oodata, siis võib juhtuda, et tal ei ole jaksu sündimiseks. Kui keegi kasutab sõnu beebi, aju ja veri ühes lauses, siis ilmselgelt sa paned allkirja kuhu iganes vaja. Aga nüüd ma siin olen, kanüül käes, mille kohta ma ka küsisin, et miks see vajalik on, et ma tunnen ennast ju hästi ja kahtlen sügavalt, et hakkan ära minestama või midagi muud tuleks supperkiiresti minusse süstida. Tuleb välja, et see on juhuks kui titale või mulle ei sobi see rohi, mida ma nüüd joon siin, ja meid on tänu sellele vaja operatsioonile viia. No vot, nüüd ma ei tea enam, kumb see suurem tõenäosus on, kas tita oli enne ohus või on ta nüüd ohus.. Ja ma olen kohe päris segaduses, et miks ja mida teha, kuna olen alati unistanud võimalikult loomulikust sünnitusest. Rasedus on mul kulgenud nö raamatu järgi. Esimesed 4 kuud iiveldas, tuju oli halb, toit ei maitsenud ja oma mees ajas nii närvi, et pidi teises toas magama. Hingas liiga kõvasti. Teine trimester oli nagu lust ja lillepidu. Tuju hea, tahaks koguaeg kogu maailmale kuulutada, et ma saan beebi ja päevad mööduvad kõhtu paitades ja beebiga suheldes. Kolmas trimester on veidi raskem, aga mitte märgatavalt. Vererõhk koguaeg normis. Rauda rohkem kui enamus lihasööjatel ja kõik muud näidud ka tip-top. Tegin ämmaemandale koguaeg nalja, et vabandust, et ma nii igav olen. Juurde olen küll võtnud juba 18kg, aga tundub, et see on ka okei, arvestades, et see on tulnud sujuvalt kogu raseduse vältel. 9 kuud tegin regulaarselt joogat ka ja kõndisin jala ülikooli ja tagasi, seega kõik peaks ju olema supper.
Aga noh, nüüd läks siis õnneks põnevaks. Kui ma kolm päeva tagasi tavapärasele arsti visiidile läksin oma tavapärases heas tujus ja teadmisega, et noh, ma olen ju nii igav, siis tulin sealt välja nuttes ja maru põneva saatekirjaga. Diagnoos, et rasedus on ülekantud ja puudub põhjus beebi enda valitud kuupäeva ootamiseks. Tegelikult taheti kohe haiglasse sisse kirjutada. Kohe? Nagu kohe, et enam ei tohi uuesti uksest välja astuda? Sellepeale arst lubas mul õnneks siiski elukaaslasega nõu pidada. Igatahes helistasin Jannole ja sünnitoetajale ja rahunesin piisavalt maha, et minna tagasi kabinetti ja öelda, et ma heameelega annaksin siiski beebile võimaluse ise sündida, ilma teda tagant torkimata. Mille peale arst surus mulle saatekirja reedese kuupäevaga pihku ja ütles, et üle reede ta mul oodata ei luba.
Võtsin selle peale ette pika jalutuskäigu, sain sünnitoetajalt ka homöopaatilised terad ja sõbrannalt veel nuusutamiseks õlisid. Jõin šampust, jalutasin veel, käisin kinos, jõin vaarikalehe teed, nõmmliiva teed, jalutasin veel, tantsisin kõhutantsu, lasin endale jalamassaaži teha, suudlesin, käisin saunas (seksi osa pidin vahele jätma, kuna kaitsev kork on juba emaka eest ära tulnud) Mediteerisin, kuulasin hüpnoosi ja käisin vannis. Igatahes tundub, et beebil on oma plaan, millal ta tulla tahab ja midagi mis ma teen ei aita. Nüüd on siis arstide kord. Söön põnevaid medikamente, lasen oma käsivart ja tussut surkida, laman päevas paar korda külili ühes asendis, juhtmed küljes ja siis on lootust veel ka pika heegelnõelaga lootekoti katki tõmbamisele. Ma ei tea, kas mina olen imelik, aga see tundub nii vale. Mul on karvane tunne, et olen ma nüüd siin või kodus, see beebi tuleb siis kui ta otsustab tulla, ei varem ega hiljem. Nüüd on vahe ainult selles, et kuidas ta siia ilma saabub. Ja no ega mina ka ei tea ju täpselt, millal mul need viimased päevad olid.. Võib-olla ma olen algusest peale nende kuupäevadega pannud mööda ja beebi lihtsalt ei olegi veel valmis sündimiseks. Sõnn ka ju. Neil pidavat oma tempo olema.
Pildid: Helene Vetik
Comments