Jan 14, 2018
Kätte on jõudnud hetk, kus kirjutan esimest korda blogipostituse telefonis. Olen patjadest ehitanud müüri enda ja Rumi vahele, et telefoni valgus teda üles ei ärataks. Ära ei saa ka minna, kuna tavaliselt ta saab kuidagi läbi une aru, et voodi on tühi ja ärkab kohe üles. Siin me siis laiutame viimaseid päevi minu vanaema kodu suures voodis. Rumi magab mu kõrval õndsat und ja Janno on juba ammu teel Valenciasse, kuhu me pooleks aastaks elama suundume.
See, kuidas täpselt minna, ei olnud meile selge kuni viimase hetkeni. Sekeldusi oli nii palju, et ma tegelikult ei ole ikka veel päris kindel, kas kõik vajalik sai ikka tehtud või peame esimese lennukiga tagasi tulema.
Nagu ma juba ühes postituses mainisin, siis meie esimene mure oli, kas minna auto või lennukiga. Ja esialgne plaan minna autoga hakkas vaikselt hääbuma, kuna viimased sõidud koos Rumiga lõppesid enamasti tema hingetu nutu ja minu või Janno hingeldavate püüdlustega laulda, tantsida ja mis iganes muud moodi Rumi lõbustada, et see tunnikegi autosõitu üle elada. Olgu, lähme lennukiga.
Hakkasime siis sõpradelt küsima, mida nad kaasa võtta soovitavad. Kui olime aru saanud, et ilma turvatooli ja käruta kaugele ei reisi, vähemalt mitte turvaliselt, nagu tooli nimigi vihjab, siis teatas Janno, et kuule, teeme ikkagi nii, et tema läheb autoga ja meie Rumiga lendame lennukiga järgi. Idee hea, aga siis oleks vaja teada, kuidas seal Valencias nende parkimistega lood on. No et kas oleks vaja võtta kodu, kus parkimine on hinnas või saab seal kuidagi maru lihtsalt ka tänaval parkida. Nagu ikka, otsustas selle küsimuse meie eest lõpuks juhus. Umbes nädala aja jooksul 100 korteri edasi-tagasi vaatamise järel saime teada, et vähem kui aastaks üürides peame niikuinii vaatama lühiajalisi rendipakkumisi, kus valik on väiksem ja parkimisest ei ole juttugi. Ehk siis üks korter oli, mis sobis ja selle me võtsime.
Ja siis kõige suurem mure – kuidas saaks nii, et talvekummidega Eestist startides jõuaks suvekummidega Hispaaniasse? Kas teil on ideid? No meil olid mõned. Fakt oli see, et naeltega me Lätist kaugemale sõita ei tohi nii ehk naa. Teine variant oli kuskilt osta kasutatud lamellid ja siis nendega minna. See idee kanti lõpuks nii guugli kui Janno venna poolt maha: lamellid maanteel sõidate nii siledaks, et neil pole lõpuks mingit pidamist. Ja kuna siin seoses lapsega on tasa, õige tasa, ka minust viimanegi ossipiisk hakanud haihtuma, siis turvalisus on väga tähtis. Ja otsustasime, et alla tulevad korralikud suvekummid ja minema tuleb hakata enne lund. Aga millal enne on ilmateatel õigus olnud?
Tuli välja, et nüüd. Ja õnneks me seda ilmateadet ka uskusime, sest muidu oleks lood väga hapud olnud. Seega startis Janno täpselt päev enne lume tulekut ja ootab meid juba koos kogu kolaga ees.
Viimane vahva seik on see, et ma ei mõelnud pakkides üldse selle peale, et nädal aega on pikk aeg ja ma peaksin siiski midagi endale ja Rumile Eestisse ka jätma, mida selga panna. Põhimõtteliselt käin kodus pesuväel ringi ja koolis eksameid tegemas õe riietega. Rumile valisin ruttu Breden Kidsist popid uued riided, et ta vaeseke päris alasti ei peaks lennukisse minema. Napilt oleks meie ainukeseks üleriideks lina, milles ma Rumi kõhul kannan, sest õnneks ma ühe talvise lina jätsin siia. Sain ka nädalaks Stroller24-st Greentomi ökokäru laenuks, seega lahenes kõik siiski lõpuks päris kenasti :)
Homme (esmaspäeval) lendame seljakoti, lina ja hiiglasuure Chicco Boppy padjaga (ma siiralt loodan, et mind sellega lennukisse lastakse) Jannole järgi ja loodetavasti sai suur osa sekeldusi sekeldatud, aga eks ma mõnest veel räägin järgmisel korral.
Adios!
Pildid: Janne Jüsmä
Feb 11, 2018
Peaaegu kuu aega Valencias oldud ja koduigatsust ei ole küll veel tekkinud. Võib-olla perega reisides ei tekigi koduigatsust? Ega ma ei ole ka muidu kunagi eriline koduigatseja olnud. Väiksena lastelaagrites, kui keegi nuttis ja nõudis, et emme varem järgi tuleks, siis olin mina alati maru segaduses, et miks küll. Mul oli enamasti vastupidine probleem, nutsin siis kui laager läbi sai.
Sujuvalt selle teemaga edasi minnes mäletan ka lasteaiaga sama efekti. Mina läksin igal hommikul jooksuga, naeratus suul, Lagle tänava lasteaeda, samal ajal kui mu parim sõbranna nuttis soolaseid pisaraid, kui ta ükskord ka koos minuga lasteaeda toodi. Mina jälle ei saanud aru miks – lasteaed oli ju fun.
Samal põhjusel olen ka Rumi igaks juhuks kirja pannud sinnasamma Lagle tänava lasteaeda, mille nimi on praegu Linnupesa. Teisena on ta kirjas Kalamajas Mudila lasteaias, aga kuna järjekord on umbes 300 last, siis ma otseselt sellega ei tegele. Oleme Jannoga arutanud, et võib-olla ei olegi vaja panna teda lasteaeda, kuna saame ka ise temaga tegeleda, aga Rumi enda järgi vaadates, tundub, et ta on minusse – tahab väga seltsi ja suhelda. Lapsed on tema vaieldamatud lemmikud. Lapsed ja kassid.
Kuna mu blogi on vaikselt muutumas beebiblogist reisiblogiks, siis siinkohal jätkakski meie esimese kuuga siin Valencias. Hüpates üle meid tabanud toidumürgitusest, tahan tänades kõiki, kes mulle kirjutasid erinevate abistavatse nõuannetega – teist oli täiega kasu – ja tahaksin veel rääkida Rumist ja suhtlemisest. Nimelt siin Hispaanias puudub selline põhjamaine oma ruumi tajumine. "Mi casa es su casa." Või siis lausa "Mi hija es su hija" ehk minu tütar on sinu tütar. Kõik, kes Rumi näevad, asuvad talle kohe pai tegema, põsest näpistama ja muid tutiplutisid jagama. Alguses Rumi eestlaslikult proovis ka seda võõrastamise asja, aga peagi sai aru, et siin riigis ei ole sellega midagi peale hakata. Ma kahtlustan, et neil on isegi arengupsühholoogia õpikutest see peatükk välja jäetud, mis räägib võõrastamisest. Siin seda lihtsalt ei tehta. Seega ka Rumi võtab vabalt.
Avastasin mingi emmede Facebook- grupi ja läksime kohe nende korraldatud rannapiknikule. Lasime Rumi esimest korda liiva peale hullama ja siis sain tõeliselt aru, kui tore, et me siia tulime. Mängis teiste lastega ja jooksis, see tähendab, et neljal jalal jooksis, mööda randa ringi nii nagu ma ei ole teada varem kunagi näinud. Esimese hetkega muidugi, kui ta liiva katsus, siis korraks ikka ehmatas ka, et mis kahtlane asi see on, aga üsna ruttu sai sellest ta uus lemmiktoit.
Siin üldse võetakse lastega kuidagi teistmoodi seda värki. Lapsed on maru tähtsad, aga tundub, et nad on ka nagu rohkem muuseas integreeritud vanemate igapäeva ellu. See tähendab, et nad kuidagi nagu muuseas jõlguvad kaasas ja lutsutavad mulda ja kive, samal ajal kui vanemad kohviku aknal espressot lürbivad ja teravat vestlust peavad oma suits hambus seisva sõbraga. Siesta-fiesta maa nagu mulle vahel meeldib Jannole öelda, aga mulle sobib. Või sobin mina siia. Igatahes tunnen ma ennast mugavalt.
Feb 18, 2018
Esimene kuu Valencias on olnud rohkem selline kooli sisseelamine. Kui ma muidu olen Erasmust kujutanud ette uute sõprade ja tohutu pidutsemise mekana, siis lapsega reisides on see kõik loomulikult veidi teistmoodi. Kooli ajal hoiab last Janno ja pidutsemise kellaaegadel oleme me Rumiga juba voodis.
Ülikool on siin Valencias veidi teistmoodi, kui ma olen harjunud. Eestis kestavad loengud nii umbes 4 tundi järjest ja see, kas sa midagi kodus õpid, on enamasti su enda asi. Ka see, kas sa loengusse üldse ennast kohale vead, on enamasti su enda asi, põhiline on see, et eksam saaks tehtud. Siin aga jäetakse pea igaks tunniks kodutöid ja ka klassis on palju vaja koos grupiga ja ka iseseisvalt töötada. Veidi on selline tunne, et võibolla õpilased lihtsalt muul juhul ei õpiks vaid peaksid siestat või fiestat ja eksamil kukuksid läbi.
Hetkeseisuga ma arvan küll, et kui ma ka mitte midagi enne eksamit ei õpi, siis olen ma igaks tunniks midagi teinud ja päris läbi ikka ei kukuks. Teine oluline erinevus on see, et loengud kestavad maksimaalselt 2 tundi ja eeldatakse, et sa oled igas loengus kohal. Reaalsus muidugi on näidanud seda, et kõik on vägagi läbiräägitav.
Üks kõige lahedamaid asju Valencia juures on nende jalgrattalaenutuse süsteem. No see on sarnane, nagu meil Tallinnaski seda on püütud teha, aga kuna siin on kogu aeg soe, siis ilmselgelt sõidavad inimesed meelsamini rattaga ja ka jalgrattateid on kõvasti rohkem. Aastane jalgrattakaart maksab 30 eurot ja neid kohti, kust sa saad ratast võtta ja tagastada on tõesti super palju. Iga ülikooli juures kohe kindlasti, aga ka näiteks mul maja ees ja loomulikult kõikjal rannas ja vanalinnas. Seega kui siia tulla, siis soovitan seda kindlasti. Koos ühe agaga.
Nimelt oli mul juba ka sekeldusi politseiga. Kuna jalgrattateed on siin tõesti peaaegu igal pool, siis on rattaga liikumine mugav ja lihtne. Kuid näiteks minu majani rattateed ei tule ja väike jupp tuleb sõita kõnniteel. Või noh, nii ma arvasin, kuni mind peatas mootorrattal politsei. Tuli välja, et kõnniteel rattaga sõitmine on keelatud. Kui ma vastasin, et oih, ma ei teadnud, siis ta kohe pahandas kurja häälega, et küllap see on teie riigis samamoodi. Ja ma jäin kohe mõtlema, et kas on? Ma tean, et kui rattatee on olemas, siis kindlasti peab seal sõitma, aga kui seda ei ole, kas siis peab autoteel sõitma, või võin ma sõita ka kõnnitee
Igatahes ma ei hakanud Hispaania politseiga nendel teemadel pikemalt filosofeerima vaid vabandasin ette ja taha ja peale seda kui ta teatas, et trahv on 200 eurot, siis ma tänasin teda selle info eest ning ka selle eest, et ega ta ju mulle seda trahvi ei tee ... Õnneks ei teinud. Jalutasin siis ratas käekõrval esimese mittevalesuunalise sõiduteeni ja väntasin koju. Nüüd olen juba uued marsruudid saanud selgeks, kuidas saada kooli ja tagasi, aga selle tulemusel olen ka korra rattaga pikali kukkunud ja korra ära eksinud. Esimesest kuust veel niipalju, et jaanuar on siin siiski jahe ja kuna hispaanlased eriti siseruumides ei tegele kütmisega, siis oleme toas üsna pidevalt õueriietega ja villased sokid on kindlasti jalas. Peagi aga sõidame Tenerifele joogakoolitusele, seega seal peaks olema juba täitsa soe ja märtsis tagasi tulles on ehk ka siin juba suvi.
Feb 25, 2018
Hunt Kriimsilm nagu ma olen, siis Erasmusega psühholoogia õppimise kõrval jätkan ka oma joogaõpinguid. Ja hetkel viibingi Tenerifel, Hacienda Cristoforos 300h Rocketi koolitusel. Kui keegi on kunagi mu joogatunnis käinud, siis ehk teate, mis on Rocket. Neile, kes ei ole, saan öelda, et see on ashtanga-joogast inspireeritud seeria lääne inimesele koos traditsioonilise filosoofiaga. Või tulge lihtsalt tundi.
Igatahes on siin väga mõnus ja mul on hea meel, et me üldse kohale jõudsime, kuna kuigi Tenerife on osa Hispaaniast ja kolmetunnine lennureis on võimalik saada põhimõtteliselt 40 euroga, ei läinud kõik nii sujuvalt, nagu ma seda endale ette kujutasin.
Mõtlesin, et seekord oleme mõlemad Jannoga olemas, seega ei pea kellelegi vähemalt tõestama, et see on meie laps pluss on kahekesi lennukis lihtsam ka. Aga no kus sa sellega. Alustuseks hakkasin Ryanairist meile pileteid otsima ja muidugi võtsin mõtlematult kõige odavamad, mis tähendab seda, et nii minnes kui tulles jõuame kesköösel ja oleks taksoraha eest (kuna bussid nii hilja enam ei sõida) võinud kohe kallimad piletid võtta. Aga no selle peale ju ei mõtle, kui vaatad, et kohalejõudmise aeg on 23.55, et huvitav, miks need piletid nii odavad on.
Teiseks siis see, et Ryanair muutis alates 15.jaanuarist oma reegleid, ehk siis käsipagasina võid lennukisse võtta vaid käekoti. Kui soovid kaasa võtta lisapagasit, siis peab juurde maksma. Ma mõtlesin, et suurt kohvrit vist ei lähe vaja, aga midagi ikka. Ja no kui ma keeldusin maksma juurde 4 eurot, et valida meile kōrvuti kohti ja selle tulemusena istusimegi eraldi, siis nüüd maksin mingi 20 eurot mõlema pagasi eest juurde, ainult selleks et avastada lennujaamas, et see uus reegel tähendas tegelikult seda, et lihtsalt lennukisse ei võinud kahte kotti võtta ja nad oleksid selle teise käsipagasi alla viinud.
Ma olin joonlaua ja juurvilja kaaluga kõik kotid supertäpseks mõõtnud ja loomulikult ei huvitanud lõpuks mitte kedagi kui palju ja kui suured pakid meil olid, kuna Jannol oli Rumi süles ja see tõi naeratuse iga lennujaama töötaja näole.
See kõik tundus tegelikult tühine selle kõrval, kuidas me üldse lennujaama jõudsime, kuna olime otsustanud minna lennujaama oma autoga, aga mu autol oli käsipidur kinni kiilunud. Peale tagumise autokummi tänavapikkust kärsatamist leidsime bensiinijaamast õnneks sõbralikke abilisi, kes aitasid Jannol ratta alt ära võtta ja piduri lahti muukida. Seda kõike 15 minutiga.
Lennujaama sõites saime aru, kuidas rehvil on ikka korralik lohk sees, kuna tundus, nagu sõidaksime iga paari sekundi tagant üle pisikese kivi. Arutasime, kas oleks odavam olnud takso tellida või uus lennupilet osta järgmiseks päevaks, kui et nüüd peame uue rehvi muretsema. Otsustasime, et vahet ei ole, peaasi, et nüüd lennukile saame. Ja mõistsin kui tühine on ikka aeg-ajalt mu tõmblemine mingite pisiasjade üle nagu näiteks, et kas ma võtan need või hoopis need joogapüksid kaasa.
Oleks siis sellega meie äpardused lõppenud, aga ei. Kohale jõudes pidi meid ootama ette tellitud takso, aga vot, seda juhti ei näinud. Jalutasime mööda lennujaama ja just siis kui olin juba Iirimaale helistamas, et kuulge, Ryanairi 55eurone takso laseb meid üle, astus meie juurde Hispaania noormees koos minu nime kandva sildiga ja juhatas meid taksosse, kus Rumi ootas ees mitte lastetool, vaid see istmekõrgendus, mis pannaks lastele autos vahel pepu alla. Ma enam ei jaksanud reageeridagi. Aga noh, siis me jõudsime Hacienda Cristoforosse ja kõik pinged lahtusid. Vaieldamatult on see kõige vahvam külalistemaja, kus olen viibinud. Vähemalt Rumi seisukohast, aga sellest juba järgmine kord.
Mar 11, 2018
Tenerife on jäänud seljataha ja jätkan taas ülikooliga ning ka blogiga Valenciast, kuhu vahepeal saabus meile külla sõber Taavi. Rumile meeldivad väga külalised. Talle meeldivad üldse kõik inimesed, aga Taavi ostis endale esimesel päeval ukulele ja nüüd on ta meie peres tõeline hitt. Kui ta ukulele kätte võtab, siis Rumi kohe peab saama tema juurde minna. Võibolla ta saab aru, et see on hästi pisikene kitarr ja tema on hästi pisikene inimene, seega ta tunneb samastumist ja tahab endasuguse ligi hoida. Võibolla talle lihtsalt väga meeldib muusika, aga nagu Taavi ütles, siis vist beebidele enamasti meeldib muusika.
Räägin veidi ilmadest ja temperatuurist, mis Hispaanias on. Kui Tenerifel oli nii soe, et ma käisin isegi ookeanis ujumas, siis Vahemere ääres Valencias päris samad lood ei ole. Kutsusime Taavigi endale külla, sest Eestis on ju nii külm ja Hispaania on soe maa. Arvestades, et me elame täitsa ranna ääres, siis mõtlesin, et hea ja mõnus on varbad liiva sees ukulelet tinistada. Aga tegelikkus on veidikene teistsugune. Tegelikult ei ole see talv Hispaanias midagi nii soe. Nüüd märtsist hakkab juba kevad, aga siiamaani oli ikka üsna külm. Nojah, vahele mõned rannapäevad, aga üldiselt ikka külm mis külm. Ja ma saan aru, et te võibolla mõtlete nüüd, et millest ma räägin, et Eestis on –25 kraadi ja iga soe ilm on soojem kui meie talv, aga asi on selles, et Hispaanias ei armastata eriti radikaid ega muid küttekehasi. Seega on õhtud ja ööd toas külmemad kui õues. Ma kahtlustan, et nad lihtsalt ignoreerivad seda fakti, et üldse on talv ja lihtsalt põhimõtteliselt ei pane radikaid tuppa.
Janno muidugi ütles mulle sellepeale, et ega nad käivad toas ka jopede ja saabastega. Siis ma sain aru, miks neil on ka kõikjal kivipõrandad. Nad ju ei võta toas kingi ära. Aga me käime sokkides toas ringi ja varbad külmetavad. Mina käin juba viimased kuud ühe ja sama kampsuniga nii toas kui õues, kuna ma arvasin, et ega mul rohkem ikka neid vaja ei lähe, ja vaatan riidepuudel rippuvaid kleidikesi. Seda ma muidugi ette ei kujuta, kuidas sellised Rumi vanuses beebid toas ringi roomavad, kuna minu teada ei ole väga mõistlik lapsele kingi jalga panna, kui ta alles õpib kõndima. Või ma eksin? Vahel mängime Rumiga lihtsalt kleidikeste proovimist. See tähendab, et mina proovin Rumile väikeseid kleidikesi selga, kuna ma kardan, et ta kasvab neist enne välja, kui ilmad soojaks lähevad ja siis ma ei olegi saanud neid talle selga panna. #aastaema
Lisaks ma arvan, et eks siin on ka väike vein pidevalt laual avatud, mis hoiab hinge soojas ja veri on hispaanlastel kuum nii ehk nii. Samas kui ma vaatan, kuidas kohalikud riides käivad, siis ma ei kujuta ette, mida nad Eestis teeksid, kuna nad käivad siin ka sulejopede ja karvamütsidega. Ainult meie võtame ennast päikese käes T-särgi väele. Igatahes alates märtsist ei ole enam öösiti alla kümne kraadi ja see annab kohe tunda. Toas on ka palju soojem ja õues päikese käes on vahel lausa 20 kraadi, mis on ikka täitsa Eesti suveilm. Eestis algab minu jaoks kevad mais ja see on kahtlemata mu lemmikaastaaeg. Seega siin algab see vist märtsis ja ma tunnen, kuidas see teadmine, et iga päevaga läheb soojemaks, paneb mu ajus õnnehormoonid tantsu lööma. Päevad on siin aasta ringi sama pikad, seega kella kuue paiku läheb hämaraks vaatamata aastaajale. Selliseid valgeid öid nagu suvises Eestis siin ei ole, seega kui see –25 kraadi vahel toob kurbuse näole, siis soojendage ennast kamina või õliradika või gaasiahju või peika või mis iganes küttekeha najal, mis teil on kodus olemas ja mõelge, et Eesti suvi on ikka üle kõige.
Apr 01, 2018
Teate küll ju neid noori, kes jalutavad tänaval ringi, telefon kõrgele üles tõstetud, et filmida ümbritsevast uuest linnast, kuhu nad on reisile tulnud, Instagrami järgmist story't. No mina olen ka üks nendest noortest, võibolla mitte küll enam nii noor, aga Instagrami story'sid meeldib mulle ka teha, eriti reisil.
Janno hoiatab mind pidevalt, et ära lehvita oma iPhone X-i nii suurelt igalpool, kuna keegi võib motikaga mööda sõita ja selle käest ära tõmmata. Jep, mul on iPhone X. Täitsa ise ostsin, ei andnud keegi tasuta ega ka kinkinud sünnipäevaks.
Mul on nende telefonidega alati olnud mingi veider suhe – olen alati mõelnud, et telefon on tarbeese ega viitsi väga nutta, kui keegi selle ära varastab või see katki kukub. Seetõttu olen alati valinud pigem mingi kasutatud vana telefoni.
Mu esimene telefon oli Nokia 3210 ja see oli omal ajal tegelikult päris kõva sõna – esimene antennita telefon. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, mis sellega juhtus, aga peale seda on mu telefonid olnud aina kapsamad – ema vana kasutatud banaan, ekspeika klapiga Samsung, sõbranna Ericsson jne.
Mingil hetkel, kui hakkasin ise raha teenima, ostsin endale mingi nutikama Samsungi ka, aga sellele mingeid äppe küll peale panna ei saanud. Lihtsalt oli puutetundliku ekraaniga. Ja siis... pärast sõbranna käest laenuks saadud iPhone 4 kasutamist kukkusin ka iPhone'i usku ning ostsin ise endale iPhone 5s-i. Kui sõbranna Teele (see laulja, kes beebiootel on), mind nägi, siis küsis, et kas ma olen endale lõpuks normaalse telefoni saanud. Sain aru, et minu “kasutan, kuni põlema süttib” moto on ka mu sõprade seas teada.
Igatahes pillas Janno enda telefoni porilompi ja tal oli uut vaja. Tegime siis sellise lükke, et tema sai minu vana endale ja mina ostsin endale uue. Ja no iPhone X-i ma tegelikult poodi ostma ei läinud, sest see on – olgem ausad –ülemõistuse liiga kallis. Aga just selle telefoniga ma sealt poest lahkusin. Mõtlesin, et see on beebisünni kink ja saan teha ilusaid pilte Rumist.
No ja jama ongi selles, et kuna ma ei ole harjunud väärtusliku telefoniga, siis ma ei kasuta seda alati kõige heaperemehelikumalt. Nii juhtus tänagi, kui istusime kohvikus ja üks rase preili tuli meie lauda raha küsima sildiga, kuhu oli midagi hispaania keeles kirjutatud. Ma olen tegelikult vahel neile raha andnud, aga seekord ütlesime millegipärast kohe ei. Midagi tundus valesti. Aga ta ei lahkunud, vaid küsis edasi ja muudkui tuli meile lähemale. See tähendab, et kohe täitsa külje alla ja hakkas viitama meie laual olnud oliividele, et kas ta võib neid võtta. Mõtlesin, et ega selles midagi halba ju ei ole, kui ta need oliivid ära sööb. Ja ta kummardus lauale juba üsna lähedale, samal ajal usinalt kogu aeg oma hispaaniakeelset silti meile näidates. Järsku midagi juhtus mu ajus ja ma viisin üks pluss ühe kokku ning nägin, kuidas ta oli juba jõudnud selle sildi varjus laualt haarata mu telefoni, et seda endale tasku pista.
Napikas! Rebisin telefoni talt käest ja kasutasin oma seda valjemat häält, millega väga palusin talt eesti keeles lahkuda, sest mulle ei meenunud selles ärevuses kohe, kuidas hispaania keeles “kao ära” öelda. Mõtlesin jagada teiega seda lugu, et teaksite olla tähelepanelikumad, kui keegi tuleb kohvikus sildiga teie lauda raha küsima. Janno vastas muidugi sellepeale, et jajah, vana hea sildi-trikk.
Apr 22, 2018
Kaks päeva üksikemana ja ma olen juba väsinud. Isegi ainult ühe lapsega. Tõepoolest – kallid emad, kuidas te seda teete? Mina isiklikult paneksin üksikema staatuse aasta ema valimisel väga suureks plussiks, mitte ei alahindaks neid nii,nagu seda hetkel tehakse. Isegi kui laps päev otsa multikaid vaatab ja šokolaadi sööb. Sest ta ei tee seda niikuinii.
Tegelikkuses ma võin ta šokolaadikommidega üle kallata ja koju kinoekraani osta, aga ta valib ikkagi minu jala küljes rippumise sel hetkel, kui ma lähen süüa tegema. No šokolaadi pole ma talle pakkunud, aga multikad huvitasid teda ainult selle hetkeni, kuni ma nõusid pesema läksin. Siis oli kõige põnevam ilmselt see, mis toimus seal kõrgel-kõrgel, kuhu tema ei ulatunud. Isegi vann ei toiminud teisiti, kui et ma pidin sinna sisse ronima ja siis ka eelistas ta vannis mängimisele mu süles istuda ja piimtoituda.
Jannoga ta päris nii ei käitu. See on ikka rohkem see emmearmastus, mida taoliselt väljendatakse. Sain ka mänguväljakul oma esimese sildaviskava nutva lapse kogemuse, kui hakkasime sealt ära tulema ja proovisin teda vankrisse panna. Rumist on enda esimese sünnipäeva eel saanud toddler. Ta tegelikult ei saa seal mänguväljakul ju eriti midagi tehagi, kuna ta ei kõnni veel ja lastekiike seal ka ei ole, aga ikkagi on seal palju vahvam kui kodus juba harjunud mänguasjade keskel. Ja kui me veel randa läheme! Seda rõõmu on raske kirjeldada ja veel raskem keelata, aga ma otsustasin, et vankriga ma üksinda enam seda ette ei võta. Lihtsalt ei jaksa vankrit läbi liiva vedada nii, et Rumi on samal ajal süles.
Mis siis juhtus? Juhtus see, et me saime lõpuks endale oma kodu ja Janno käis korraks Eestis asju ajamas. Rumi saab endale oma toa, oma loa ja meie saame magamistoa, mida me arvatavasti enne Rumi kooliminekut ei saa kasutada, kuna magame kõik kolmekesi Rumi lastevoodis. Mina tegin kaks päeva koolist poppi ja olin täiskohaga ema. Ma ei kujuta tegelikult isegi ette, kuidas sa poole kohaga saaksidki ema olla, kui sul ei ole kedagi abiks. Tegelikult oli ju maru vahva. No ikka väga-väga lahe, aga enda vajadused tuli küll välja lülitada.
Hommikud olid meil nagu ikka. Ärkasime umbes kell 7 ja Rumi on hommikuti alati üliheas tujus. Äratab mind tasase lalinaga üles, aeleb veidi tissi otsas ja siis panen ta potile, kuhu teeb kenasti hommikuse pissi, vahel ka selle teise asja.
Öine mähe kaalub sada tonni ja paneme uue. Päeval pean vaid paar korda vahetama, kuna kui kohe pärast uinakuid ja söömist potile panna, saab enamik pisse kinni püütud. Siis ta mängib nii tunnike aega, kuni ma enda kohutava pissihädaga ringutan, aelen ja scrollin telefoni. Teise tuppa minna ei tohi, siis on kogu hommikune rahu rikutud, seega WC peab ootama. Umbes 9 paiku sätime ennast kööki, kus panen Rumile pudru tulele (käin käppelt WC-s) ja lömastan põrandal istudes kahvliga kausis banaani. Et Rumi ka näeks.
Kui mäletate, siis ei saa köögis püsti seista, siis on jälle kodurahu rikutud. Praegu on meil laua külge käiv söögitool Mountain Buggy. See on super lahe, kuna Rumi istub koos meiega lauas, aga samas ei saa seda tuua näiteks kraanikausi juurde, et Rumi näeks, mida ma teen ja oleks arvatavasti rohkem olukorraga rahul. Kodus ootab Chicco Polly, seega ehk läheb veidi lihtsamaks see köögis toimetamine.
Söömised toimuvad meil nüüd viimasel ajal mähkmete väel (minul on ikka riided seljas), kuna Rumi harjutab usinasti lusika kasutamist ja isegi kui lusikas sinna suu juurde jõuab, kukub puder enamasti vahetult enne suhu jõudmist sülle ja Rumi lutsutab võiduka näoga tühja lusikat. Ma ikka plaksutan ja hüüan talle braavo. Vähemalt jõuab midagigi suhu.
Veidi veel mängime ja saabub lõunauinak. Rumi on juba alates jaanuarist keeldunud teisest lõunaunest. Asi selles, et kuna ta Jannoga kõhukotis magab 2-3 tundi, siis tal vist ei ole seda teist und enam vaja. Minuga magab ta vaid tunnikese, kuid ka siis ta enamasti seda teist und ei taha. Seekord esimesel päeval proovisin ikkagi ta ka teist korda magama panna, mis õnnestus, selle tulemusega, et ööunne läks ta kell 11 (muidu läheb 8 paiku). Peale lõunaund käisime õues mägimas ja siis tuppa, Rumi jala küljes rippumas, süüa tegema. See tähendab, et tuppa tulles ta ei rippunud jala küljes, aga terve söögitegemisaja küll. Peale sööminguid käime alati korraks vannis, kuna ta on üleni toiduga koos ja mulle annab see võimaluse kiiresti pesta hambad, nägu ja käia pissil.
Kui jääb mulje, et ega me midagi ju ei teinudki, siis see on ekslik. Kogu aeg tegime, see tähendab, et Rumi muudkui toimetas ja mina istusin ja vaatasin, kuidas ta toimetab. Õues vaatan ainiti, et ta midagi eluohtlikku endale suhu ei paneks ja et suuremad lapsed talle peale ei astuks. Toas lihtsalt pean istuma tema juures, sest kui ma hakkan nii-öelda enda asju tegema, siis Rumi tahab mind kangesti aidata ja see aitamine võib põhjustada rohkem kaost kui abi ning võib lõppeda sellega, et ta kas kukub kuivatusrestiga pikali, libiseb vannis, jätab näpud sahtli vahele või saab kuuma rasva pritsmetega pihta, seega ma eelistan nendes asjades ta abist loobuda ja pigem paneme koos klotse karpi ja võtame sealt välja. Mulle tundub, et selle kahe päevaga saime me nii palju lähedasemaks, et ma täiesti kujutan ette, et selle üksikemaduse pluss on see, et oletegi lapsega parimad sõbrad. Igatahes oli Rumi kaks päeva hiljem hommikul Jannot nähes üliõnnelik, et ta teine parim sõber ka koju tagasi jõudis. Ja mina olin ülirõõmus, et saan varsti taas pea puhtaks pesta.
May 20, 2018
Nagu õigele emmele ja tänapäeva inimesele kombeks, kuulun minagi mitmetesse gruppidesse ja foorumitesse ja tänase teema ajendiks olid paar artiklit, mida jagati Eesti Rattarikkaks Facebooki grupis. Esimene artikkel oli teemal, kuidas üks ema kirus jalgrattureid selle eest, et nad sõidavad kõnniteel ja teine artikkel oli vastulause tollele emale teemal, kuidas hoopis lastevankritega mammad on need, kes tegelikult jalakäijaid ja rattureid häirivad.
Selle postituse alla hakkas kuhjuma kommentaare, mis ma kõik ükshaaval läbi lugesin lisaks juba eelnevalt läbi loetud artiklitele. Ja mul tekkis palju erinevaid mõtteid seoses sallimatusega. Esiteks ma tahaksin mainida, et Eesti Rattarikkaks ja Lapsekandmise grupid on Facebookis vist ühed ainsad, kus ei ole pidevat kirumist ja ässitamist. No väikeste eranditega muidugi, aga ikkagi märgatavalt vähem, kui muudes kommuunides. Võibolla on see sellepärast, et nendel, kes sinna kuuluvad, on nii tugevalt ühendavad huvid (rattad, lapsekandmine), et maailmade põrkumist esineb vähem.
Aga see, mis toimub igasugustes ostu, müügi, emme, beebi foorumites on ikka täiesti lootusetu. Just ükspäev postitas keegi pildi BabyBjörni kotist ja kirjutas pealkirjaks midagi sarnast – noh lapsekandjad, hakkame mölisema (märkuseks siis see, et kuna BabyBjörn ei tooda ergonoomilisi kõhukotte, siis tehakse neid kotte tavaliselt väga avalikult ostu-müügi gruppides maha, et tõsta inimeste teadlikust). Vahva, selline mentaliteet ongi enamus gruppides, et saaks ikka kellegi kallal möliseda. Täiesti arusaamatu.
Igatahes jäime seal Eesti Rattarikkaks kommuunis arutlema, et kellel siis ikkagi õigus on, emmedel või ratturitel või ratastega emmedel. Ja paljud nõustusid, et suurim mure Eestis on siiski sallimatus ja üleüldine võimetus teistega arvestada samal ajal oodates endaga täielikku arvestamist ja mitte iialgi ühtegi kogemata müksamist andeks andes. Näiteks tõi üks kasutaja välja arvamuse, et sõites Eestis autoga, siis kui keegi laseb signaali, siis see on pahandava alatooniga, kurjustav. Sõites ise autoga, siis tajun küll sellist imelikult agressiivset stiili. Oma õigust aetakse nii tohutult taga, et kui keegi vastassuunas sulle vastu sõidab, siis piltlikult öeldes hüppa või kraavi, aga see kellel on õigus eest ära ei tule kasvõi oma elu hinnaga.
Olen enda peal tajunud seda sama tuututamise efekti ka rattaga sõites, kus ma lihtsalt ei julge kella helistada, kuna ma kardan, et keegi pahandab, solvub või hakkab karjuma mu peale. Isegi mu vanaema, kes käis mul Hispaanias külas, ütles, et ta tundis ennast siin nii vabalt. Et Eestis on koguaeg stress. Jah, ma usun teda, ongi stress – kes minust mida ja kuidas arvab. Bussis vaadatakse kurjalt kui ma istun ja veel kurjemalt, kui ma istet pakun. Saa siis aru, mis õige on.
Elina sõitis Eurovisioonilt koju ja nagu mu sõbranna Helen Adamson tabavalt oma Facebooki seinale kirjutas – “Eurovisiooni võidab kaagutajatest kirjutatud lugu ja algab veel kõvem kaagutamine”. Siin Valencias on veidi teisiti. Inimesed tuututavad tänaval autodega abivalmilt. Rattateid on palju, kõnniteed on kitsad, autoteed on kaootilised ja kõik mahuvad ära – lapsevankrid, lapsekandjad, ratturid, turistid, jooksjad, ratastoolides inimesed, pimedad, vanurid, jne, jne. Ja põhiline on see, et naeratatakse, vaadatakse silma ja naeratatakse. Mind ootab kodus Stroller24-st Rumile sünnipäevaks kingitud Thule Coaster XT jalgrattahaagis, mille saab ka muuta lastekäruks. Ausaltöeldses on veidi lausa hirm sellega Tallinna tänavatele minna, aga samas ma usun, et kui meie ise, kes me probleemi näeme laita, ei muuda ennast, ega siis ei muutu ühiskond ka. Nõnda siis proovin naeratada järgmisele kommenteerijale, kes küsib, et huvitav kas Jurman on päikserabanduse saanud ja mida ta siia eestisse siis üldse tagasi tuleb ja loodan, et suvine Eesti päike muudab teisigi veidi rõõmsamaks (ilma rabanduseta muidugi).
May 27, 2018
Kolm eksamit on seljataga ja üks eksam ootab ees. Närvikõdi on palju, kuna tulen Eestisse tagasi enne seda, kui algavad teise ringi eksamid. See tähendab seda, et läbi kukkuda ma ei tohi, vaid pean esimese korraga hakkama saama. Hispaania keel oli üllatavalt lihtne või siis õppisin ma üllatavalt palju, aga ma arvan, et sellega sain kenasti hakkama. Järgmisena oli pedagoogiline psühholoogia. Ka see oli mul üsna hästi omandatud ja suurt rolli mängis ehk seegi, et olen seda enne juba veidi õppinud – paljud teooriad olid tuttavad.
Ja siis see saabus – organisatsioonipsühholoogia. Kusjuures veel kirjutasin Jannole samal ajal, kui ma seda õppisin, et see teema (personalijuhtimine ja organisatsioonipsühholoogia) hakkab mind aina rohkem huvitama ja võib-olla peaks kaaluma just nimelt seda suunda magistrisse edasi minnes. Ja siis tuli eksam ning nüüd söön oma sõnu. Või noh, see teema tundub ikka huvitav, aga ma ei tea, kas ma ise ka sain aru, mida ma sinna kokku kirjutasin. Õnneks on magistrini veel kõvasti aega ja ma jõuan tuhat korda edasi ja tagasi mõelda, aga kuidagi nõme tunne ikkagi, et ma olin endas üsna kindel ja siis peale eksamit oli tunne, et kas ma üldse millestki aru sain.
Siin on eksamil enamasti valikvastustega küsimused, vahele mõned lahtised küsimused ja juurde päris palju praktilisi ülesandeid. Nipp on selles, et kui sa valesti vastad, siis see arvestatakse õigest vastuses maha, seega, kui kindlalt ei tea, siis pigem ei tasu vastata. Mulle enamasti väga meeldivad valikvastustega eksamid. No kellele siis ei meeldiks. Omandad materjali ja siis pead lihtsalt õige vastuse kas ära tundma või loogiliselt valed vastused välistama. Aga kahjuks see nii lihtsalt ei läinud. Mulle tundub, et need on kohe sellised teatud tüüpi õpetajad (ma olen neid ka Eestis kohanud), kellel millegipärast on vaja eksamiküsimusi moodustades järsku eriliselt loominguliseks muutuda.
Isegi, kui nad loenguid andes loomingulised ei olnud, siis nüüd järsku saabuvad eksamitöös värvikad näited ja põnevad sünonüümid, rääkimata "kogemata" valesti kirjutatud sõnadest. Loomulikult ei puudu tööst ka mitmekordse eitusega küsimused, mis kõlavad umbes nii: "Milline nendest variantidest ei ole antud teooriasse mittepuutuv variant?". Isegi, kui nad loenguid andes loomingulised ei olnud, siis nüüd järsku saabuvad eksamitöös värvikad näited ja põnevad sünonüümid, rääkimata "kogemata" valesti kirjutatud sõnadest. Loomulikult ei puudu tööst ka mitmekordse eitusega küsimused, mis kõlavad umbes nii: "Milline nendest variantidest ei ole antud teooriasse mittepuutuv variant?".
Siinkohal toon oma lemmikküsimuse, mis eksamis oli: "On vaja rääkida sinu meeskonna turvalisusest, milline variantidest kehtib?" – a) sina ja su meeskond teete koosoleku, b) te teete koosoleku (täpselt nii oligi kirjas), c) organisatsioon teeb koosoleku, d) organisatsiooni juhid teevad koosoleku. No ma ei tea! Minu pärast võivad kõik teha koosoleku ja palgata viis uut turvameest.
Kui ma ei oleks pärast teistelt õpilastelt kuulnud, et mitte keegi teine ka ei teadnud ja et enamik vastas kõikidele küsimustele üsna erinevalt, siis ma arvaks, et ma olen 100% sellelt eksamilt läbi kukkunud ja hakkaksin juba otsima tagasisõidupileteid Eestist Valenciasse. Kahjuks või õnneks sain ma aru, et see eksam on ikka väga õnneloos, seega ma ootan kannatlikult ikka tulemused ära.
Kõige raskem eksam on muidugi alles ees – bioloogiline psühholoogia. Aga seda mul on aega nüüd nädalake õppida, seega loodan, et suudan vähemalt niigi palju selgeks saada, et kui see õpetaja ka kavatseb hakata just eksami ajal oma loomingulisust demonstreerima, siis suudan igasugustest kahemõttelistest küsimustest läbi pureda. Ah jaa, minu vastus sellele organisatsiooni küsimusele oli c) – organisatsioon teeb koosoleku, aga õige vastuse saan teile öelda alles 10 päeva pärast. Mis te arvate, mis õige vastus on?
Jun 03, 2018
Päevad mööduvad ja aina lähemale saabub tagasisõit Eestisse. Vahepeal jõudis veel viimaseks nädalaks sõbranna külla tulla, jõudsime käia Rumi ja Jannoga ringreisil Lõuna-Hispaanias ning Rumi sai esimest korda elus palavikku tunda ja kolm korda autos oksendada. Lisaks sain teada organisatsioonipsühholoogia eksamihinde.
Tagantpoolt ettepoole alustades: hinne oli halb. Õnneks mitte nii halb, et ma läbi poleks saanud. Tuli välja, et üle poolte vastustest olid mul valed, aga napilt sain siiski läbi. Üks eksam on veel jäänud ja kui sellega ka kõik kenasti läheb, võtan sügisest suure tõenäosusega akadeemilise puhkuse. Tunnen, et vajan veidi koolist puhkust ning tahaks pisut rohkem tegeleda Rumi, jooga ja koos Rumiga joogaga.
Teine suur asi, mis viimase nädala jooksul toimus, oli meie roadtrip Lõuna- Hispaaniasse. Käisime Rondas, Sevilles, Málagas, Mojácaris ja veel mõnes pisikeses linnas. Eks teadsime kohe, et see väljasõit on suur risk, sest meil oli mälestus pisikesest Rumist, kes vihkas autosõitu. Tahtsime siiski proovida, kuna alguses mõtlesime sõita ka Valenciast Eestisse autoga. Nii sai lühema maa peal proovida, kas miskit on muutunud.
Selles mõttes oli ikka teistmoodi, et Rumi istub autotooli ilma protestita ja esimesed kümme minutit ongi väga rõõmus, aga siis hakkab karjuma ja nutma. Õnneks lahenes see nii, et esimesel päeval nuttis ta umbes 15 minutit. Paitasin teda ja proovisin öelda, et jää tuttu ja pane silmad kinni, kuni ta jäigi magama. See nutmine on natuke kurb ja samas naljakas, kuna ta haigutab samal ajal kui nutab. Saan aru, et asi ongi väsimuses ja ta lihtsalt ei saa aru, kuidas magama jääda. Kõikidel ülejäänud päevadel jäi ta magama väga lihtsalt. Rumi istus taas ilma protestimata tooli, lihtsalt pani silmad kinni ja jäi magama.
Millega ma aga ei arvestanud... kui ta üles ärkas, oli tal selline nägu nagu oleks eelmisel õhtul kõvasti pidu pannud. Üsna pea oksendaski Rumi iseenda ja autotooli täis. See kordus ka järgmisel päeval. Mõtlesime, et kuna Jannol on merehaigus ja tema mäletab oma lapsepõlvest veel selgesti, kuidas vanaisa pidi iga tunni aja tagant tegema oksendamise peatusi, kui nad mööda Eestimaad ringi sõitsid, siis äkki ei sobi Rumile ka tagurpidi autos loksumine. Ausalt öelda ei tahaks mina ka selg ees autos sõita, aga paraku ei taha ma Rumit ohutuse pärast teistpidi panna, kuigi autotool seda võimaldaks. Seega veidi nagu nokk kinni saba lahti – kas oksendav laps või ebaturvaline laps. Küllap lahendus on see, et tuleb lihtsalt vähendada neid autosõitusid miinimumini.
Mis seejärel juhtus, pani meid Jannoga kahtlema, et võib-olla ei ole asi vaid merehaiguses. Mul oli koguaeg selline tunne, et Rumi on teistsugune kui enne. Tahtis rohkem rinda, palju süles olla ja kallistada ning oli veidi loium. Õnneks pakin alati kogu lapse apteegi kaasa, isegi kui läheme kuskile vaid paariks päevaks. Kuna meile mõlemale tundus, et Rumi on kuidagi tulisem kui tavaliselt, otsustasime esimest korda teda kraadida. Ja nii oligi: 38,6-kraadine palavik. Ema mure võttis võimust ja mõtlesin, et eks sellega vist peab harjuma, kuna lapsed on ikka vahel haiged. Mis aga Rumile palavikku tekitas, me ei teagi. Oli tal oksendamisest keha nõrk või oli saanud mingi oksebakteri? Minu närv ei pidanud vastu ning andsin talle palaviku alandajat. Guugeldasin, et nii väikese palavikuga ei ole vaja anda. Rumil ei ole aga varem palavikku olnud ja minu arust käitus ta teistmoodi kui tavaliselt. Ja selleks, et ta saaks öösel rahulikult magada, on parem saada palavik veidi allapoole. Andsin talle ööläbi rinda ja hommikuks oligi meie vana Rumi tagasi. Rohkem ta enam ei oksendanud, kuigi ka järgmistel päevadel tundus veel, et ega see autosõit talle ikka liiga meeltmööda ei ole. Kahetunnine sõit sobib, sest see on täpselt magamise aeg. Hetkel aga tundub, et pikemateks sõitudeks peame ootama, kuni ta suuremaks saab ning saame turvatooli sõidusuunda pöörata.
Jun 10, 2018
Ja ongi kõik. Kohe istun lennukile ja sõidan Eestisse. Viimane nädal olid meil veel sõbrad ka Valencias külas, tänu millele sai Valencia veel armsamaks kui enne, kuna käisime hästi paljudes kohtades, kus ma varem ise polnud käinud. Helene õpetas mind kasutama TripAdvisorit ja natukene on selline tunne, et alles nüüd võiks see reis alata. Aga eks see on pea alati reisi lõpus nii. Lisaks tervele hunnikule hipsterikohvikutele käisin esimest korda elus ka Michelini tärniga restoranis.
Me oleme Jannoga suured "Masterchefi" fännid ja oleme vaadanud ära ka kõik kodumaised "Eesti parima pagari" saated ja muu säärase. Samuti vaatame palju igasuguseid kokafilme ja üks eriti tuus film oli Michelini restoranist "Burnt" ja teine "The Hundred-Foot Journey". Ma enne ei teadnud sellest Michelini värgist midagi, aga nüüd olen juba päris kursis.
Põhimõtteliselt on see väike punane raamat (tänapäeval juba pigem lihtsalt internetist leitav nimekirji), kus on loendid parimatest restoranidest. Võimalik on saada kuni 3 Michelini tärni, aga juba ühetärnirestoranidki on väga kõrgelt hinnatud. Toidukriitikud on alati anonüümsed ja pole ette teada, millal nad tulevad, seega peab restoran olema koguaeg tippvormis, kui ta soovib mõnda Michelini tärni pälvida.
Sõbranna Helene otsis meile välja Valencia Michelini tärniga restorani Canalla Bistro by Ricard Camarena. Tegime kriitikute näod pähe ja panime sinna laua kinni. Alustuseks öeldi meile, et broneeringut hoitakse 15 minutit. Seega, kuigi Helene ja Madis olid juba kohal, siis minu hilinemine jäi siiski teenindajatele ette, kuna eelroad tuuakse kõigile korraga. Vaatamata sellele, et teenindus oli väga hispaanlaslik – see tähendab, et menüüsid pidime pidevalt ise küsima, kolm korda unustati ära Madise jook – olid toit siiski üks parimatest, mis ma eales kuskil söönud olen.
Lisaks sellele avastasime veel meie enda tänaval sellise salakohakese, mis näeb välja nagu suvaline auk, aga kui toidud lauda tulid, siis saime taas sellise maitseelamuse, et läksime sinna mitu korda tagasi.
Oh jah, tõesti on selline tunne, et reis võiks alles alata. Aga Eesti ootab. Ja Eestis ootab ka nii palju uusi põnevaid asju, nii et tegelikult on väga tore tagasi minna. Saime lõpuks endale oma kodu, mille saamise saagast tuleb teha eraldi postitus ja Rumi õppis vahepeal kõndima, mis tähendab, et kujutan juba ette, kuidas tatsame koos mööda Kalamaja tänavaid.
Võtame ette kõik Kalamaja kohvikud ja valime oma lemmikud. Rumi on meil alates kuuendast elukuust olnud näputoituja. Seetõttu on nüüd, kui ta on aastane, temaga väga vahva käia restoranides. Ta sööb sama toitu mis meie, lihtsalt valime talle välja vähem maitsestatud osad. Eestis minu teada ei ole Michelini tärniga restorane, aga häid restorane on ikka. Huvitav on kohe teada, mis tunded mul tekivad, kui ma siit hispaanlaslikust kultuurist, kus teenindamist või oma toitu võid vabalt oodata tunde, aga kõik on lõbusad ja naeratavad, satume Eestisse, kus minu mäletamist mööda olid asjad väga täpsed ja kui teenindaja viie minutiga lauda ei tule, siis lihtsalt klient lahkub.
Mis on teie lemmikrestoranid Eestis, kuhu soovitaksite meil minna?
Comments