Võtsin kätte ja mõtlesin kirjutada. Ei tea isegi kellele. Iseendale vist lihtsalt. Olla on täitsa hea. Mingi selgus on ajus. Väga palju asju on juhtunud viimase poole aasta jooksul. Võimalik, et isegi viimase aasta jooksul. See kõik on minusse jätnud kohutavalt sügava jälje. Ei tea, miks olen selline inimene, kellesse jäävad jäljed, aga nad lihtsalt jäävad. Kõik, mis on minus käinud ja sealt lahkunud mitte ei vii midagi endaga kaasa vaid jätavad endast maha. Miks, ma ei tea.
Tegelikult on päris hea, kui ei kirjuta kellelegi, sest ei teki vajadust suunata kellelegi ka vihjeid. Mõtted on sutsu ausamad ma loodan. Mulle meeldib, kui keegi on mu kõrval. Mulle meeldib armastada ja armastatud olla. Väga meeldib. Ma ei ole kunagi mõelnud, et lisaks armastusele on tähtis, et tahetakse samu asju. Ollakse samas suunas teel. Aga see on, see on maru tähtis.
Mis ma tahan? Ma tahan kodu!!! Kõige rohkem maailmas tahan ma kodu.
Mis tähendab kodu? Minu jaoks? Kodu tähendab esimesena teist inimest enda kõrval. Teist inimest, kes soovib seda sama kodu koos minuga. Vähemalt selles antud ajahetkes soovib seda elulõpuni koos minuga. Koerad, kassid, majad, vaibad ja kardinad võivad tulla ka hiljem ju. Mis tähendab koos minuga? Mis tähendab koos? See tähendab mingeid lubadusi. Julgust neid lubadusi anda. Kui ei ole julgust anda lubadusi, siis nagu eos juba teatakse, et neist ei pruugita kinni pidada. Selline argus ei saa olla suhte aluseks. Ei saa!!!
Ma ei ole neid lubadusi nõudnud. Ei olegi nõudnud lubadusi. Sellepärast olen ka leplik, kui asju, mida pean iseenesest mõistetavaks, murtakse. Jah, eelkõige pean silmas petmist. Aga pean silmas ka seksi, üksteise hellitamist, hoidmist, kaitsemist, jumaldamist. Imetlemist. Selle kõige välja ütlemine oleks samuti lubadus. Armastuse avaldamist. Kui seda ei tehta, mis on põhjus? Miks ei räägi inimesed üksteisele tunnetest. Kui ka tuntakse. Ja tegelikult tihti tuntaksegi. "Las ta jääda. Mulle kallid teavad seda isegi." Nii? See tundub mulle jälle lihtsalt argusena. Kui ma ütlen välja, mis ma tunnen, siis ma ei saa sellest taganeda. Sellepärast? Kui ma ei räägi, siis mul on võimalus taganeda, käituda nagu tahan, sest ma ei ole ju midagi lubanud. Ma ei ole ju seda öelnud. Närida tähtede kallal. Vaadata mööda asjade tegelikust mõttest.
Ja kui siis taganedagi. Mis siis. Kui asjad muutuvadki, mis siis. Kui ma praegu tunnengi nii ja seda ütlen. Häid asju eriti. Siis ma ju ise usun seda. Kui ei ütle, siis on midagi viltu. Siis on mu sees midagi toimumas. Ma ei julge öelda, sest ma ei taha seda lubadust anda, et ma ei jaluta homme minema. Ma ei ole kunagi öelnud selleks, et nuruda komplimenti vastu. See on olnud iseenesest mõistetav. Ma suhtlengi inimestega, kellega on vastastikune austus. Mis siis teha? Uskuda seda mis toimub igapäev või seda, kui korra kuus peale pikka nurumist saad teada, et tegelikult on kõik hästi. Kas siis on kõik hästi? Kas inimesed ongi lihtsalt nii erinevad? Kas saab kodu luua kellegagi, kes on nii erinev?
Pildid: Erakogu ja Tervispluss; Aivar Kullamaa
コメント